Eestis on üks rangemaid tuleohutusseadusi Euroopa Liidus. Seda on tunda ja seda võivad kommenteerida paljud projekteerijad ja ehitajad. Uusehitise puhul ajavad järelvalveorganid näpuga järge. Uued majad valmivad tõesti selliselt, et valmimise hetkel nad vastavad enamikele kehtivatele ohutusnõuetele.
Häda algab aga sellest, kui töökindel ehitatu on. Probleemi teine pool on järelevalve puudumine. Päästeameti ressursid on viidud nii madalale, et nad suudavad uusehitisi kontrollida, kuid hilisema järelkontrolli jaoks enam inimesi ja aega ei jätku. See loob olukorra, kus hooldus ja käidutoiminguid tehakse ainult paberil. Sest niikuinii ju ei kontrollita, kas hooldust on ka reaalselt tehtud.

Ehk teisisõnu, tehakse minimaalselt vajalik, et päästeamet hoone kasutusse lubaksid, ent sisuliselt ei hooli ohutusest õigupoolest keegi. Ja kui tõesti kusagil midagi juhtub, siis lõppeks hajub konkreetne vastutusliin ikkagi kusagile hämarusse.

Tulele lisaks on veel palju ohtusid

Kehtivad nõuded ja normid ütlevad, et kui hoones tehakse suuremat remonti või seda renoveeritakse, siis selle töö käigus tuleb hetkel kehtivate normidega vastavusse viia kõik hoones viibijate turvalisust ja hoone enda ohutust tagavad süsteemid. Seadused ei tee vahet, kas tegu on nõukogudeaegse paneelmaja, paarisaja aasta vanuse kiriku või keskaegse Tallinna vanalinna majaga. Pärast renoveerimist peab hoone ohutussüsteem vastama vähemalt kehtivatele miinimumnõuetele. Ja loomulikult peab ohutussüsteem olema vastavuses uute ehitiste puhul.
Kuna üldkasutatavad ehk avalikus kasutuses olevad hooned on seaduse valguses kõrgendatud tähelepanu all, on tuleohutuse ja üldse ohutuse tagamise nõuetest kinnipidamine neis hoonetes eriti oluline. Seda põhjusel, et sinna satuvad päevast-päeva inimesed, kes seal alaliselt ei viibi ja ruumide paigutust ja väljapääsude asukohti ei tea.

Hoonetes ohutuse tagamise nõudeid käsitleb kõige ulatuslikumalt tuleohutusseadus. Kuigi seaduses räägitakse peaasjalikult tuleohutusest, peab hoonete, eelkõige avalikus kasutuses olevate hoonete puhul rääkima ikkagi ohutusest ja hädaabist kui tervikust.
Tulekahjud on hoonega juhtuda võivatest õnnetustest üks halvimaid. Inimeste seas võib paanika tekkida ka siis, kui hoonest lihtsalt kaob elekter, seal on veeavarii, varing, pommiähvardus. Läbimõeldud ja õnnetuse hetkel töötavad lahendused aitavad seda paanikat vältida, käituda ettenähtud stsenaariumi järgi, evakuatsioon toimib ja keegi ei saa viga.

Hoone omanik vastutab

Hoone ja selles olevate inimeste ohutuse eest vastutab hoone omanik. Seega peab eelkõige hoone omanik huvi tundma ja hea seisma, et tema valdus vastab nõuetele ja on korras. Hooldusteenust ja kindlustuskaitset saab osta, aga lõppvastutus jääb ikkagi omanikule. Hoone ohutusele ning võimalikele õnnetustele peab mõtlema juba uue hoone eskiisprojekti või vana hoone renoveerimisprojektist faasis.

Paraku on meil enamjaolt nõnda, et hoolitakse ehitise uudsest väljanägemisest, moodsast sisedisainist, nanokattega aknaklaasidest, aga kas hädavalgustus inimesed tõesti tulekustutini või hoonest välja juhatab, sellele enamus ehituse ja projekteerimisega tegelejaid ei mõtle. Ehk siis kokkuhoidu ei tehta selle arvelt, mida näha ja katsuda saab. Küll aga optimeeritakse seal, mis jääb vaateulatusest välja. Loetelusse kuuluks enamus hoone tehnosüsteeme, elektri ja tuleohutuse sealhulgas.
Samas, ei kohusta ükski seadus hoone omanikku selle aknaid pesema, on need siis tavalisest või nanokattega klaasist. Kehtivad seadused aga nõuavad regulaarset tuleohutuse- ja elektrisüsteemid kontrolli ja hooldust.

Odav ja hea ei ole hea

Eestis vaadatakse jätkuvalt paljude asjade puhul vaid soetamismaksumust. Kogukulu, teisisõnu seda, et ostuhinnale lisanduvad hilisemad ülalpidamiskulud ja vahel ka kulutused eluea lõpul, suudetakse paljudel juhtudel ignoreerida. Kui tulla tagasi algusse, siis paljudel juhtudel käidu- ja ülalpidamiskulu ju pole, sest mainitud toiminguid lihtsalt ei tehta. Seega odav lahendus oleks justkui
hea lahedus. Samas seaduse silmis selline lähenemine õige ei ole ning kui järelevalve toimiks, võiks vastutavalt inimesi trahvida või muul moel korrale kutsuda.

Ehitada saab mitmeti. Tehnosüsteemide lahendused võivad olla ka sellised, et nende hooldusvajadus on minimaalne ning nad ei vaja pidevat kontrolli ja tihedat hooldust. Näiteks võib tuua kaasaegse hädavalgustuse, kus igas valgustis ei ole küsitava elueaga akut mida, on väga tülikas kontrollida ning vahetada.
Adresseeritava keskakulaheduse puhul on varutoiteallikas ühine ning lisaks kontrollib ta kõikide valgustite korrasolekut ja tööd. Lisaks väljastab süsteem selle kohta regulaarset raportit. Sellise lahenduse maksumus on kindlasti kallim kui tavapäraselt ehitatud hädavalgustus, aga samas on ta töökindel ja peaaegu hooldusvaba. Head lahendused ei ole üldreeglina kunagi odavad alguses. Nad muutuvad odavaks peale paari aastast kasutamist.

Korralikku elektriprojekti näeb harva

Ehitussektoris on konkurents armutu. Loota, et ehitaja omast heast tahtest ehitab midagi paremat kui projektis ja töölepingus kirjas, on naiivne. Otsitakse, kuidas saaks kusagilt kokku hoida ja midagi ära jätta. Seega, kui ehitushanke hetkel pole asjad projektis selgelt kirjas, siis tehakse miinimumprogrammi järgi.
Turvalise ja madala ülalpidamisekuludega hoone aluseks on detailne projekt. Korralikku tööprojekti, vähemalt elektrivaldkonnas, näeb järjest harvemini. Projekti peab tellima projekteerimisasutuselt hoone tulevane omanik või arendaja. Projekti aluseks on, aga omakorda lähteülesanne ja visioon. Projekteerija teab, milliste reeglite järgi peab asju tegema, aga te ei tea, mis toimub töö tellija peas. Tellija peaks soovid selgeks mõtlema ja kirja panna võimalikult detailselt või siis, nagu tavaks on öelda, pöörduma spetsialisti ehk siis projekteerija poole.