Eestis on levinuim lahendus horisontaalse paigaldusega maakollektor, kus maapinda salvestunud soojusenergia kogutakse pinnasesse paigaldatud plasttorustiku ehk maakollektori abil, milles ringleb külmakindel vedelik. Parema soojusjuhtivuse tõttu on eelistatud niiske pinnas. Viimastel aastatel on populaarsust kogumas ka soojuspuuraugu kasutamine.
„Maaküte varub soojust maast või veekogust selleks ette nähtud torustikuga, mille võib kaevata pinnasesse või lasta kaljusse puuritud kaevu. Selle täielikult hooldusvaba ökoloogilise lahendusega võib säästa kuni 75% oma kodu küttekuludelt,” kinnitab Balti Puurkaev OÜ tegevjuht Harald Raid.

Maaküte eeldab uuringuid ja projekti

Maasoojuspumba tööpõhimõte on nagu külmkapil, kuid ümberpööratud kujul: külmkapp juhib toiduainetest saadud soojuse väljapoole, maasoojuspump aga siirdab maas või vees oleva soojuse hoonesse. Torustikus ringleb jäätumatu keskkonnasäästlik vedelikulahus, mida soojendab ümbritsev mass. Aurustis satub lahus kokku külmaainega ning kompressor tõstab gaasiks muutunud vedeliku temperatuuri. Kondensaatori kaudu siirdub soojusenergia maja küttesüsteemi ja akumulatsioonipaaki, et soojendada tarbevett.
„Tegu on soojussüsteemiga, mille kasutamine ei ole keskkonnale ohtlik, kuna ei põhjusta veepinna muutusi ega tarbi põhjavett,” märgib Raid.
Valmis ehitatud küttelahenduse puhul on tegu aastakümneid hooldusvabalt töötava süsteemiga, mis selle omanikult rohkem jälgimist ei nõua. Paari ruutmeetri suurune ruum, kuhu paigaldatakse maasoojuspump, ei pea olema tulekindel ning maaküte ei vaja ka korstent. Elektrit vajab maasoojuspump ainult kompressori ja ringluspumpade tööks.

„Seega saab kasutaja ühe kasutatud kilovati kohta keskmiselt kolm kilovatti soojusenergiat, optimaalsetes tingimustes isegi rohkem. Parima kasuteguri saab maasoojuspumbast vesipõrandakütte või muu sarnase, madalal soojusel toimiva süsteemiga,” selgitab Raid.
Enne, kui kopp maasse lüüa, tuleb Raidi sõnul uurida, kas olemasoleva või alles plaanitava kodu küttelahenduseks sobib maasoojuspump. Selleks tuleks teha maja ümbritsevale maale hüdrogeoloogiline uuring. Maakütte paigaldamiseks on vaja arvestada ka krundi suurust ja olla kindel, et kohalik omavalitsus annab kooskõlastuse kinnise soojussüsteemi rajamiseks. Kogu protsess projekteerimisest paigalduseni võtab aega kuu või paar, kõige rohkem kulub Raidi sõnul aega projekti kooskõlastamiseks nõutud asutustega.

Tasuvus kuni seitsme aastaga

Maaküttelahenduse tasuvus oleneb eelkõige maja suurusest ehk köetava pinna ruutmeetrite hulgast. „Üldiselt tuleb arvestada 3–7-aastase tasuvusperioodiga. Üks ruutmeeter majapinda võrdub ühe meetri puurimisega ehk umbes 150-ruutmeetrise maja puhul on tarvis puurida 150 meetrit. Ühe meetri puurimise hind jääb 35–50 euro vahele olenevalt pinnase geoloogilisest läbilõikest,” ütleb Raid.

Soojusvaheti ehk katlaruumi mineva seadme hinnad algavad 5000 eurost. Seega kujuneb maakütte paigaldamise hinnaks 150–200 m2 maja puhul 10 000–12 000 eurot. See summa sisaldab juba kogu lahendust koos soojusvaheti ehk pumbaga.
Kuigi vertikaalsel puurimisel paigaldatav küttesüsteem tuleb pinnasekollektoril põhinevast veidi kallim, annab lahendus aastaringselt viis-kuus kraadi soojusenergiat, samal ajal kui pinnasekollektori lahendus ainult üks-kaks kraadi.
„Pinnasekollektor sobib kütma pigem suurema kinnistuga maja, kuid tuleb arvestada, et haljastuse ja viljapuude vahele on süsteemi keeruline paigutada. Loobuda tuleb kaevamist nõudvatest aiatöödest ja juurviljakasvatusest, arvestada tuleks ka maaapinna vajumisega. Muru kasvab küttesüsteemi peal meelsasti,” lisab Raid.

Maasoojuspump ehk maaküte

* rakendab maapinda salvestunud päikeseenergiat;
* saab kasutada sooja vee tootmiseks, põhiküttena ja suvel maja jahutamiseks;
* kasutab küll elektrienergiat, kuid iga kulutatud 1 kWh kohta toodab see keskmiselt 3,5 kWh soojusenergiat tagasi (soojustegur/kasutegur ehk COP = 3,5);
* koondab nelja erinevat liiki energiaallikat: maapind (maakollektor), energiakaev, veekogu ja soojuspuurauk;
* rusikareegli järgi vajab 1 m² hoone köetavat pinda 3 m horisontaalset maakollektorit ja 3,6 m² vaba maapinda, siis soojuspuurauk vastavalt 1 m puurimissügavust 1 m² köetava pinna kohta;
* töötab kõige efektiivsemalt, kui kasutusel on vesiküttesüsteemid (radiaator- ja põrandaküttesüsteem);
* sobib kõige paremini majadele, kus on kasutusel põrandaküte (peale-/tagasivoolutemperatuur 40–35 ºC) või küttekalorifeerid (55–35 ºC).
Allikas: Maaküte.ee

Artikkel ilmus erilehes EPL Soe Kodu