OMA PESA: Ventilatsioon ja maaküte — õnnestumised ja murekohad


OMA PESA: Ventilatsioon ja maaküte — õnnestumised ja murekohad
Laura

Oleme alustanud sisetöödega ja seekord kirjutan õnnestumistest ning ebaõnnestumisest. Esmaspäeval alustati ventilatsiooni paigaldamisega, mis plaanide kohaselt peaks tehtud saama nädala lõpuks. Meie majja tuleb soojustagastusega sundventilatsioon. Töö kiirele kulgemisele aitab palju kaasa see, et lasime teha detailse projekti, kuidas ja kuhu midagi tulema peab. Soovitame tulevastel koduehitajatel see kindlasti teha!

Nii mõnigi, sh müüjad ütlesid, et selliste lihtsamate majade puhul pole otseselt projekti tarvis, vaid lepitakse kokku üldistes tingimustes ja teostusjoonised vormistatakse hiljem. Me siiski otsustasime selle lisakulutuse võtta, sest see annab ka endale meelerahu, kui kõik on läbi arvutatud ja ehitatakse vastavalt normidele.

Majas tulevad kõik laepealsed torud isoleeritud ning magamistubadesse ja mõningatesse eluruumidesse mürasummutid. Ventilatsiooniseade ise on küllaltki väike ning pärast siseviimistlustöid paigaldatakse see tehnilisse ruumi seina peale ja on valmis kasutamiseks.

Ventilatsioonitöödega on kõik siiani hästi sujunud. Samuti nagu ka eelnevas kirjutises mainitud, siis maasoojustorud on paigaldatud. Sarnaselt ventilatsiooniga on maasoojuspumbaga samamoodi, et leida õiget varianti, on vaja lasta teha arvutused, kus võetakse arvesse soojustuse paksused, maja kuju, akende arv jne. Maasoojuspumpade valik on üsna suureks läinud, samuti hind. Meie majja tuleb 8 kW maasoojuspump, mis on küll pigem kallima otsa toode, kuid samas tekib küsimus, kas tasub see lisa 400–500 eurot terve maja maksumuse pealt kokku hoida? Usun, et mitte.

Seotud lood:

Probleemivabalt paraku ei saa

Küll aga pole põrandaküttetorudega seis nii hea kui ventilatsiooniga. Nimelt survestati torud enne betoneerimist veega, kõik toimis ilusti ja lekkeid polnud. Samuti ei esinenud neid ka pärast betoonitööde lõpetamist. Olime rõõmsad, et sellega kõik korras oli. Ma ei teagi, miks, aga me venitasime vee välja laskmisega paar päeva ning jäime ka seetõttu natukene oma tegemistega hiljaks. Mäletan, et õhtul veel abikaasaga rääkisime, kuidas järgmisel päeval vesi välja lastakse ning torud survestatakse, kuid samal ööl tuli juba esimene ja pea ainukene öökülm ning nii seisimegi probleemi ees. Õhuga survestamisel tuli välja, et kahte toru ei anna läbi puhuda, sest seal oli lihtsalt jää ees. Peale mõnda soojemat päeva need sulasid küll lahti ja lõpuks said ka läbi puhutud, kuid survet nad enam piisavalt sees ei hoidnud. Tegu oli kahe erineva kollektoriga, üks jookseb vannitoa, teine magamistoa põranda all. Alguses oli lootus, et ehk mõni tihend või ühendus laseb läbi, kuid mida aeg edasi, seda enam sai selgeks, et tegemist on siiski lekkega. Abikaasale tekitas see suurt stressi ja palju unetuid öid ning ta ainult torudest mõtleski. Mina ise olen sellise suhtumisega, et iga asi leiab lõpuks lahenduse ning ei ole mõtet oma närve kulutada enneaegselt. Maailmas on suuremaidki probleeme kui ühe toru katki minemine.

Aga probleem eksisteeris ju siiski meie õuel ja nüüd oli vaja mõelda, mis edasi teha. Loomulikult arvamusi, ettepanekuid ja soovitusi oli täpselt nii palju kui inimesi. Üks ütles, et see pole suur probleem ja tuleb lihtsalt lekkekohad üles leida ning ära parandada. Mõni jälle leidis, et enam sellest maaküttest asja ei saa ning võiks mõelda radiaatorite seina panemisele. Veel pakuti välja, et üks võimalus on lisatorud vundamendi sisse freesida…

Kolmapäeval tulid torumehed objektile, lasid surve sisse ja kuulasid, kust susiseb. Vannitoa toru lekkekoha leidsid kuulmise järgi üles ja see sai ka korda tehtud. Leke asus põhimõtteliselt ainukeses kohas, kus see võimalik oli ja sealt ta ka katki läks. Tegemist oli trapi kohaga, mis betoneerimise ajaks oli täidetud vahtpolüsterooliga ning andis torule võimaluse paisuda. Neljapäeval tegeleti magamistoa toruga ning seda kuulati kuuldeaparaadiga ja õnneks sai ka see positiivse lahenduse. Loomulikult tõi see „nali“ kaasa lisakulutusi ja peavalu, aga see ongi ehituse loomulik osa ning kõik ei lähe alati nii sujuvalt kui võiks.

Ka majast väljaspool on endiselt palju toimetamist. Eelmisel nädalavahetusel tegime mõlemad päevad tööd, riisudes ja koristades krundi neid osasid, mis on üles kaevatud maakütte paigaldamise või muu ehitus käigus. Kuigi üldiselt on kõik ehitajad ilusti korda hoidnud, siis leidub ikkagi maja ümber kõiksugu sodi alates katusekivitükkidest kuni kruvideni välja. Ja kuna kaevamise käigus tuli väga palju kive välja, siis riisumine ei kujuta endast lihtsalt mulla kraapimist. Kogu töö seisnebki selles, et kõik need kivid ja kiviklibu mulla seest kokku riisuda ja ühte hunnikusse kärudega tassida. Kopp viis ühe osa ka juba ära. 1/3 krundist vajab veel kraapimist, kuid juba pühapäeval on abijõudu oodata ning saab ka sellega ehk ühele poole. Sel nädalal lasime veel killustikuga katta parkimisplatsi ja tee välisuksest kujutletava aiani. Tööd on küll palju, kuid lõpptulemus on seda väärt!


---

Laura teistele tegemistele saad pilgu peale heita tema blogis nautigehetke.com.