LINNAVURLED MAAL | Minu Ghana lugu ehk sõbralik värav Aafrikasse

Hetkel siin Toi talu raba ääres sügises Eestis olles liiguvad mõtted ikka ja jälle Ghanale. Selles blogipostituses kirjutangi vahelduseks remonditeemadele, mis meid Ghanaga seob ja miks me oleme oma kodu rajanud siiski ühte pisikesse Eestimaa külakesse mitte päikselisse Ghanasse.

Nii palju, kui ma ennast mäletan, siis mind on alati tõmmanud kauged eksootilised maad ja kultuurid, sealhulgas Aafrika. Kaua aega oli see vaid unistus, sest lennupiletid tundusid nii ulmelised ja veel ulmelisem tundus saada viisat, lisaks kõhedus teadmatuse ees suur. Aga nii nagu ikka asjadega elus on, kui sa midagi väga tahad, siis ühel päeval jõuad sa oma eesmärgini. Täna ei ole Ghanasse reisimine mitte midagi kättesaamatut — üha enam eestlasi reisib sinna ja meil kõigil on omad kogemused ning lood rääkida. Minu lugu ja minu Ghana on aga selline.

Esimene emotsioon

Mäletan siiani seda esimest hetke, kui Accrasse (Ghana pealinn) maandudes lennukist välja astusin ja troopiline kuumus näkku lõi. Ise mõtlesin veel, et ok praegu on öö, mis siis päeval saab? Sulan? Minestan? Lisaks sajad tumepruunid silmad mind lennujaamas piilumas, pannes mind tundma nagu Hollywoodi staari. Siin ma olen, seiklus alaku!

Kontrastide Ghana

Ghana on imedemaa ja samas nii teistsugune. Ülim rikkus ja vaesus käsikäes. Tänavapildis võib näha uhkeid kõrghooneid kõrvuti osmikute ja sodihunnikutega. Ghanas on lahtine kanalisatsioon, mis on meetri sügavune ja mis jookseb paralleelselt teedega. Kõik vedel ja paks voolab tee ääres sügavas kraavis. Peab olema ettevaatlik, et näiteks pimedas mitte sisse astuda. Prügikaste peaaegu ei eksisteeri. Tavapärane on ka tänaval urineerimine ja seda teevad isegi naised. Ka võib paljudes kohtades kohata hoiatussilte, kuhu on kirjutatud “urineerimine keelatud”.

Kõik mis põleb, lihtsalt põletatakse, seepärast hõljub õhus kummaline lõhn, mis on segu plastikust, mustusest, kuumusest ja mida ma täna kutsun hellitavalt Ghana lõhnaks. Eraldi ja väga pikalt võiks rääkida Ghana autoteedest, või siis teede puudumisest. Kui tahta, võiks Ghanas teha vabalt turistidele linnasafari kõrvalteedest, mis on elamus omaette. Kõik see kokku võib olla esmapilgul jahmatav, tulles pisikesest Eestist on kontrast suur, kuid ühel hetkel saab sulle selgeks, et sa oled Aafrikas, seega unusta ära kõik eelarvamused ja hoiakud ning naudi hetke.

Ghanalane

Ghanalane on ilus. Naised kannavad uhkeid värvilisi kleite, mis panevad päid pöörama. Iga nädal õmmeldakse uus kleit, millega kirikusse minna. Sealne rahvas on abivalmis, väga rõõmus ja hea huumorimeelega, samuti külalislahke ja sõbralik. Need omadused muudavadki selle maa kauniks ja soojaks. Ghanalane ei ole oma olemuselt vägivaldne ja sõjakas, seepärast pole seal ka mitte kunagi olnud sõdu. Mina, kui valge naine, keda möödujad sõbralikult hõikavad “obroni” (tähendab valget inimest), pole kunagi pidanud seal olles kartma oma turvalisuse pärast. Kindlasti leidub muidugi ka kohti, kuhu ei ole tark kellegil minna öisel ajal üksi kolama.

Minu Ghana pere

Oma teisel reisil Ghanasse kohtasin oma tulevast abikaasat. Sellel hetkel ma muidugi seda veel ei teadnud. Andsime teineteisele aega pool aastat, suheldes vaid sotsiaalmeedias. Kolmas reis oli juba eesmärgiga külastada oma tulevase mehe kodu ja kohtuda vanematega. Vastuvõtt oli ääretult soe. Minu mehe vanematekodu on Ghana keskmisest suurem ja hästi sisustatud. Vanematel on suur kakaofarm ja palju muid väiksemaid ärisid. Nad on väga ettevõtlikud ja heal järjel, sest pered on suured ja kõiki on vaja üleval pidada. Perefirmasse panustavada ka kõik täiskasvanud pojad.

Armastus, äratundmine ja Ghana pulm Eesti moodi

Sellel reisil jätsin ma Ghanasse oma südame. Mu kallis mees palus mu kätt, millele järgnes üliromantiline pulmapidu rannas, ühes lähedaste sõprade ja pere seltsis. Midagi nii romantilist, samas nii lihtsat ja väheste vahenditega saab vist vaid Ghanas teha.

Leidsime peoks ühe kõrvalise rannaala koos tuultest räsitud bungaloga, mis sobis ideaalselt pulmapaigaks. Suurimaks takistuseks sai leida poest teeküünlaid ja laternaid. Need pisiasjad, mis on meie kaubanduses nii tavalised, seal peaaegu puuduvad. Lõpuks kui olime läbi sõitnud terve pealinna kaubanduskeskused, õnnestus siiski üht-teist leida ja tagatipuks ostsime ära kõik suure allahindlusega jõulutuled. Nüüd oli vaja veel hulganisti valget kangast, mida Ghanas jätkub ja mis on üliodav.

Enne peopaika jõudmist hakkis tulevane pruut lokid peas, pulmarahvaga köögis salatit ja puuvilju, sest kuuetunnine juuksuriskäik oli raisanud pool minu päevast ja töö ootas tegemist. Ettevalmistustega läks nii kiireks, et me hilinesime oma pulmapeole. Mina kui korrektne eestlane, kes kella tunneb, pidin häbi pärast maa alla vajuma, aga õnneks ülejäänut seltskonda see väga ei morjendanud. Edasi kaunistasime minu juhendamisel koos külalistega bungalot. Kes tõi rannast teokarpe, kes pani tõrvikuid põlema ja kes sidus kangaid. Samas juba susises grill ja pidu võttis tuure üles. Nägin külaliste silmis, et nad olid hämmingus ja samas nii vaimustuses sellisest eksootilisest rannapulmast. Aga pulmas käiakse siin rõõmuga.

Enamasti on levinud ameerikalikud pulmad uhketes hotellides, kus rahaga kokku ei hoita. Meie pidu jätkus hommikutundideni reggae rütmidega ühes minu lemmikpaigas — Big Milly’s nimelises kohas. Nii südantsoojendav oli tunda, kui täiesti võhivõõrad inimesed tulid meid üksteise järel õnnitlema ja kallistama. See oligi meie täuslik pulmapidu, millest me koos mehega olime unistanud.

Peole eelnes ka ametlik osa ehk registreerimine, kuhu me läksime vaid kahekesi ning kuhu pidi tulema kaks sõpra tunnistajateks. Määratud päeval, kell 8 hommikul, olime me mehega õigeaegselt registreerimisbüroo ukse taga, kuid uksed olid kinni. Kui möödunud oli juba 20 minutit, muutusin ma närviliseks ja tekkis hirm, et kas me oleme midagi segamini ajanud või miks siin kedagi pole. Mees vaatas mind külma rahuga. Veel 15 minutit hiljem ajasin ma mehe autost välja asja uurima, sest minu jaoks tundus nii ulmeline ja jabur, et üks asutus avab uksi millal tahab. Mees teatas naasedes, et kõik on hästi ja et harju mõttega, nii need asjad siin käivadki. Tund hiljem saabusid ka esimesed kontoritöötajad kuldvõtmekesega ja värav paradiisi avanes. Küll aga ei näinud ma ikka meie sõpru kes, pidid tulema tunnistajateks. Aga nähes oma mehe rahumeelset pilku, siis tajusin juba õhust, et paanikaks pole põhjust ja küll asjad lahenevad. Lahenesidki. Ukse juures seisis kaks vabatahtlikku, või nad olidki alati sellised varumängijad pingilt võtta, kes vaevatasu eest tunnistasid — mis siis, et me nägime neid elus esimest ja viimast korda. Raha liikus mu mehe taskust kiirelt härradele, kes vastutasuks allkirjaga tunnistasid, et oleme mehega kokku loodud igavesti. Järgnes pühalik tõotus ja käsk suudelda. Kui me oma viisaka suudluse hetkeks peatasime, arvates, et vist aitab, tuli hoopis käsk “Why you stopped, you can continue”. Purskasin lihtsalt naerma. Ghanalsed oskavad alati kõik naljaks keerata.

Money talks ehk raha eest saab kõike

Nagu näha, siis siin riigis räägib raha ja raha eest saab kõike. Ei ole probleeme, mis jääks pisikese pistise eest lahendamata. Just nagu vanal heal vene ajal, kui nii võib öelda. Kõige tüütum ja ahistavaim on kohtumine Ghana politseiga, kes peatab su auto, sest kaasistujad on valged või su auto pole piisavalt hinnaline — seega oled sa piisavalt lihtne saak, keda peedistada altkäemaksuga. Ühel väljasõidul oma mehega olin ma tõeliselt hirmul, sest politseinikud olid kurjad, et mu mehe juhiload enam ei kehtinud ja pakutav raha oli nende jaoks väike. Nende hoiaku peamine põhjus oli aga minu nahavärv, ei midagi enamat, sest juhilubadeta sõidavad seal kõik. Üks neist hüppas meie autosse ja kamandas röökides meid autoga parklasse. Minu valge naise veri tõusis pähe ja ma ei lasknud meid nii solvata. Hakkasin vastu kõvahäälselt seletama, et me pole mingid kriminaalid, mida sa lõugad. Seda ta vist ei oodanud ja astus vaikides autost välja. Mu mees naases autosse 30 minutit hiljem ja teatas, et kõik on korras, ning me sõitsime koju. Nüüd kasutame Ghanas liiklemiseks peamiselt taksot, mis on mugav ja ülisoodne.

Taxify ja Uber

Accrasse on ennast hästi sisse töötanud ka Uber ja Taxify. Kui enamasti peab sõidu alguses hinna kokku leppima, siis nende kahe puhul pole üldse mingit muret ega vaidlemist — kõik on ju ekraanil kirjas. Uber ja Taxify on kahjuks küll kättesaadavad vaid pealinnas mitte mujal Ghanas. Sellegipoolest on ka mujal takso mugavam ja vähem närvesööv variant kui oma auto kasutamine. Näiteks terve päev Kumasi (kesk Ghanas) linnaekskursiooni läks meil taksoga kokkuleppehinnana maksma 20 eurot.

Festivalid

Ghana on tuntud oma festivalide ja trummarite poolest. Augustis toimub Cape Coastis mitu trummifestivali kuhu kogunevad tuhanded ja mis on kogemist/vaatamist väärt. Samuti on üks üliäge festival Art Street Festival, kuhu kogunevad sajad tänavakunstnikud ja artistid. Mängitakse palju head muusikat, tehakse kunsti ja nauditakse melu.

Üks naljakas ja pisut arusaamatu festival minu jaoks on Fancy Dress Festival, mida peetakse igal aastal 1. jaanuaril ning kus inimesed kannavad kummalisi maske ja riideid, ning kus esinetakse suhteliselt igava koreograafiaga hõimupealikele ja kuningatele. Meil oli au istuda pealike ja kuninga ema selja taga ühes tribüünis, kui samal ajal paljud teised vaatasid festivali traataia tagant.

Kliima ja valged liivarannad

Kliima on Ghanas hea, vähemasti mulle sobib. Temperatuur on päevasel ajal 30-35 kraadi, õhtul langeb pisut aga mitte väga alla 25 kraadi. Samas tasub jälgida seda, millal on vihmaperiood ja harmattan, kui ei taha, et need reisi segama hakkaksid. Vihmaperioodil (mai-juuli) võib sadada mitu päeva järjest ja see troopiline vihm on ikka rajuvihm. Harmattani ajal (november-märts) on kogu õhk täis peenikest kõrbeliivatolmu, eriti põhja Ghanas ja mis allergikule või astmahaigele võib probleeme tekitada.

Olen reisinud Ghanas läbi aasta ja kui harmattani ajal olla rohkem ranniku ääres, siis ei saa arugi, et midagi lahti oleks. Õhu- ja veetemperatuuri poolest on mulle enim meeldinud seal olla just detsembris ja jaanuaris. Üldse on parim vaheldus kuumusele liikuda ringi mööda rannikut, mis annab võimaluse igal vajalikul hetkel ookeani jahutavatesse lainetesse viskuda.

Valged looklevad liivarannad koos kookospalmide ja armsate kaluriküladega pakuvad täit naudingut. Kohati võib leida täiesti inimtühje ja kauneid randu, mille kaldal kohtab sajandivanuseid rannamaju, terrassil kiiktoolis istumas eakas tumedanahaline proua koeraga, nautimas vaadet ookeanile. Kuskil eemal askeldamas kalurid võrkudega.

Kalurikülad ja kalapüük

Kalapüük Ghanas käib endiselt suurte puupaatidega, mõni mootori- ja mõni kondiaurujõul. Täiesti ulme tundub vahel neid paate vaadates, kuidas kalurid ookenailainetega rinda pistavad. Muideks võrke aitavad veest välja tõmmata kõik, kel vähegi jaksu ja tahtmist, ka naised. Kalurite juurde on ennast ootele sättinud turunaised, kes kohe värsket saaki müüma lähevad. Nii oleme meiegi mitmel korral rannast ostnud värskeid homaare, krabisid, kaheksajalgu ja kalu.

Orgaaniline toit

Ghanas on võimalik toituda värskest ja orgaanilisest toorainest ning toidud on imehead. Turud on täis keemiavabu puuvilju ning samuti saad neid ise puu otsast noppida. Poolfabrikaate Ghana majapidamistes ei tunta ning kõik toidud valmistatakse algusest lõpuni ise.

Enam levinud toidud Ghanas on fufu, banku, yams, platain, kenkey, riis, cassava, mida süüakse erinevate kastmetega ja mille peamised koostiosad on tomat, spinat ja ohtralt vürtse. Põhiliselt süüakse kitse- ja kanaliha ning kaladest tilaapiat ja meriahvenat. Minu vaieldamatu lemmik on meriahven koos yami (juurikas, mis meenutab maitselt meie kartulit) ja spinatikastmega. Jõuludeks tuuakse traditsiooniliselt koju elav kits, kes kohapeal veristatakse ja potti pistetakse.

Tänavakaubandus ja käsitöö

Tänavakaubandus ja kauplemine on üks Ghana elu alustalasid. Turult on võimalik soetada imeodavalt (kui oskad ja jaksad kaubelda) kõike — sealhulgas ka kaunist Ghana käsitööd. Ghana on Aafrikas tuntud läbi aegade just oma käsitöömeistrite poolest. Seal on säilinud veel sajanditetaguseid maske ja figuure. Nii on meiegi koju aastatega kogunenud kaunist antiikset käsitööd, mis sulandub hästi ka Eesti maakodu interjööri. Turul ostlemiseks tuleb varuda terve päev ja palju energiat, et pingele vastu pidada. Kauplejaid on palju ja kõik nad näevad sinus kui valget suurt rahakotti. Aga kui ma mõne ghanakeelse lausega ennast selgeks teen, et minu nimi on Ama (laupäeval sündinud tugev Ghana naine) ja ma olen pisut enamat kui turist, siis asi taandub ja räägitakse edasi pigem elust ja kultuuridest ning muuseas nagu võluväel kukuvad ka hinnad ning meie mehega oleme enam kui rahul.

Ostukeskused

Euroopa mõistes on Ghanas kõik ikka väga odav, sest enamus hindu on kokkuleppelised v.a kütus ja elekter. Inetrnett on kallis meile eestlastele, kes me oleme harjunud peaaegu, et tasuta internetiga. Samas on nett lihtsalt kättesaadav. Lähed tänavale, ostad seda nagu tavalist telefoni kõneaaega ja laed endale telefoni. Pikemalt peatudes ja mitmekesi koos olles, on targem hankida wifi ruuter, mis tuleb kokkuvõttes soodsam, kuid mis levib vaid pealinna ümbruses. Lisaks tänavakaubandusele ja turgudele on Ghanas palju kaasaegseid ilusaid ostukeskuseid, mida viimasel ajal kerkib igasse suuremasse linna nagu seeni. Ostukeskuse hinnad on üsna samasugused nagu meil siin, aga kohalike jaoks siiski väga kallid. Nii võib näha peresid pigem keskuses selfisid tegemas või esmakordselt eskalaatoriga sõitmist nautimas. Ostukeskuses töötamine on popp ja tundub, et vist ka prestiižne. Kes avab sulle ukse, kes ulatab kilekoti, kes kaalub sulle puuviljad ära puuviljaleti juures, sest äkki ma ise oma väikse sõrmega ei saa nuppudele pihta? Kõik need mõttetud vahelülid on välja mõeldud selleks, et vaid anda tööd võimalikult paljudele. Eks on see etapp ka meil kunagi Eestis läbi elatud, kui Lõuna-Eesti rahvas käis Tallinna uues postkontoris eskalaatoriga sõitmas jne.

Ghana loodus ja rahvuspargid


Ghana on piirkonniti väga erinev. Mida rohkem põhja poole, seda arvukamaks muutub ka loomariik. Päevase tripina võib ette võtta Umbrella Rocki ja mõne sealse kose külastuse. Vaade mis sealt ülevalt avaneb on oivaline ja paneb tundma sind nagu Jane Tarzani kõrval.

Kindlasti tasub ära käia Kakumi rahvuspargis, köitest teedel turnimas. Isegi kui ei taba seal ühtegi looma ega lindu, siis see maa ja taeva vahele kõlkumine vihmametsa kohal on elamus omaette.

Veel rohkem põhja poole asub Mole rahvuspark koos täiesti rahuldava külalistemaja ja söögikohaga. Päris lõbus on hommikul terrassil kohvi nautida koos sinust mööda lonkivate tüügassigadega, või keskpäeval avastad, et elevandi taguots on blokeerinud su väljapääsu.

Kui juba olla Mole rahvuspargis, siis soovitan ära käia Larabanga moslemite mošees, mis on üks Ghana vanimaid aastast 1650 ja siiani tegutsev. Kindlasti tasub see pikk, pea 600 kilomeetrine sõit ette võtta juba elamuse pärast, mis avaneb bussiaknast. Kõik need troopilised metsad vaheldumisi kakaoistanduste ja väikeste küladega on idüll omaette. Kui tagasi loksuda ei jaksa, võib lennata, mis võtab vaid ühe tunni ja on tõeliselt mugav.

Orjakindlused

Ghanast rääkides ei saa me üle ega ümber orjakaubandusest ja must-valgest õõvastavast ajaloost. Üheks suurimaks turismimagnetiks on orjakindlused. Tuntumaid ja suuremad neist on Cape Coast ja Elmina. Elmina kindlus on vanim endiselt püsti seisev koloniaalehitis Sahara aluses Aafrikas. Ilus 500-aastane hoone imeliste ookeani- ja linnavaadete ja verdtarretava ajalooga. Kogu Ghana rannik on täis pikitud süngeid mälestusmärke, millest mõned küll algselt kullakaubanduse otstarbel ehitatud, hiljem aga tulusama orjakaubanduse eesmärke teenisid. Elminast käis igal aastal läbi mõnituhat orja, kellest pooled laeva oodates surid ja ellujäänutest omakorda pooled surid laevades teel üle ookeani. Sellest ka üsna morbiidne hingus kindluse hämarates kongides. Muide, ka Michelle Obama vana-vanaisa läks siit orjana Ameerikasse.


Pisut irooniline on tänapäeval see, et Ghanalased ise räägivad kindlustest suure uhkusega ja koorivad turistidelt suurt piletiraha pluss pildistamise tasu nagu kättemaksuks? Loomulikult ei maksnud me mingit lisatasu, nagu nad olid eeldanud. Samas olgu öeldud, et turistidele kehtivad Ghanas kõigis muuseumites teised hinnad, kui kohalikele. Ei midagi isiklikku.

Akanid ja Asanted

Ghana suurim etniline rühm on Akan. Asante on Akani alarühm. Nad räägivad Twi asanti dialekti, mida kõneleb rohkem kui kümme miljonit Asante inimest. Asante tähendab “sõja tõttu”. Minu mees on samuti Asante ja nende peres voolab kuninglik veri. Meie viimase reisi ajal õnnestus ära käia ka Asante kunglikus muuseumis Kumasis, mis asub põhjas ja näha oma abikaasa vaarisa fotot raamitult seinas. Muuseum ise on lihtne, kuid toreda ja pisut üllatava faktina sai teada, et kungingal oli esimene elektriga töötav külmkapp, mida tänaseni uhkusega eksponeeritakse. Samas oli muljetavaldav näha uhkelt kullaga kaunistatud vanu relvi ja teisi kuningliku pere nipsasjakesi. Pildistada loomulikult ei lubatud, seda valvas agar giid pingsalt, aga valge kaval naine leiab alati võimaluse hõlma alt pildistamiseks.

Et lõpuni aru saada sellest maast, rahvast ja kultuurist peab Ghanas elama pikemalt. Usun, et ma olen juba poolel teel, aga nii palju on veel minna ja õppida. Inimeste lahkus, nende loomulik ilu ja eluterve seesmine vaist, nende naeratus, nende liigutuste pehmus, nende erakordne erksus, mida saadab muusika ja rütmi pidev kohalolek, ja nende kunst tundub nii ehe ja õige ning õpetab elu elama, mitte tema üle juurdlema. Tänu minu reisidele on mul nüüd Ghanas palju sõpru, teine pere ja mu lastel vanavanemad, kelle soojus on piiritu. Pool minust on alati seal, tunnen seda selgelt iga kord, kui lennukist maha astun ja rõõmupisarad silmanurka tulevad. Ghana on sõbralik värav, neile kel on plaan minna Aafrikat avastama.

Aga miks me siis Ghanas ei ela, vaid vireleme siin rabade ja metsade keskel?

Peamiseid põhjuseid on lapsed. Kõik hea ja vajalik on seal eluks olemas, kuid siiski ma soovin, et mu lapsed saaksid koolihariduse Eestis, vähemasti gümnaasiumihariduse. Ghanas on küll palju rahvusvahelisi koole aga üsna kopsaka raha eest ja mulle väga ei sobi nende kristlik kasvatus ja karmid karistusmeetodid. Seega pidime leidma kopromissi ja mu kallis mees kolis Eestisse. Võttis temagi algselt endale katseaja, et kuidas talle siin üldse meeldib. Õnneks on ta hästi kohanenud ja tänu oma avatud olemusele leidnud palju sõpru ja töö. Eesti keelt purssiv ja raba ääres trimmerdav must mees meie küla inimesi enam ei üllata. Kui, siis ainult juhuslikke möödujaid. Kui sul on pere ja armastus, siis pole vist vahet kus su kodu on. Tuleb valida mis on lastele parim. Kodu on seal, kus on su süda. Peale selle kõige, olen ma liiga suur Eesti patrioot, et siit jäädavalt minna. Kõik need sumedad suveööd ja loojangud, puhas loodus, oma inimeste keskel olemine — ma ei saaks ilma selleta. Võibolla kunagi vanaduspõlves, kui enam üle lumise õue ei viitsi ahjupuid tuua, võib ju pigem ookeani kaldal oma vanu konte soojendada, eks näis. Seniks aga tunneme rõõmu kui saab lihtsalt ringi reisides ja avastades uusi maid ning kultuure.

Ja lähiajal on meil plaan hakata tegema reise Ghanasse just väikeste seltskondadega. Peamiselt neile, kelle jaoks on suured turismiobjektid igavad ja kes soovivad näha pigem päris elu. Seega, kohtumisteni!

Vaata rohkem meie Ghana muljeid klikkides fotogaleriil: