LINNAVURLED MAAL | Lugu sellest, kuidas me omale lõpuks kanalisatsiooni saime
Õnneks oli meie salvkaev päris hästi säilinud. Vajas vaid pisut tihendamist, puhastamist ja uut kaevukaant. Kaalusime ka täiesti uut puurkaevu, aga kuna olemasolev kaev oli heas korras, siis raha kokkuhoiu mõttes ei pidanud me uut otstarbekaks. Võtsime mitmed erinevad hinnapakkumised nii veetrassi kui ka kanalisatsiooni ja septiku jaoks ning tegime oma parima valiku.
Foto: kaev enne korrastamist
Esmalt võetigi ette kaev. Kokkulepitud päevaks olid töömehed hoovi peal ning töö läks lahti. Kaevu tühjaks pumbates lootsin salamisi põnevusega, et ei tea kas kaevust midagi välja ka tuleb… No näiteks mõni vana tööriist või sõjaaegne relv, aga leiud piirdusid vaid kahe ämbriga, mis me sinna ise olime uputanud. Töö käis meeste käes kiirelt. Juba oli ka kopp kohal, kes trassi jaoks kraavi kaevas. Möödaminnes kaevas kopajuht ka ühe rea koleda heki juurikaid meil välja, nii et meie maja esine sai oluliselt rohkem avarust ja vaadet juurde. Pean siinkohal tõdema, et kopatöödest tunneme me hetkel kõige rohkem puudust. Maa on konarlik ja palju langetatud puude juurikaid on maa sees, mis kõik vajaksid välja kaevamist.
Üsna pea olid trassi jaoks torud kraavis ja maja vundamendi alt sisse veetud ning pump kaevus. Majja paigaldati ka ajutine kraan, et me ei peaks enam kaevus kummardama, vaid nüüd saime peenelt kraanist vett lasta. Oli ikka õnnis tunne küll vett kraanis jooksmas näha. Uskumatu, et ma olin selle mugavuse isegi juba unustada suutnud.
Algus oli ilus ja paljutõotav, kuid keegi meist ei osanud arvata, et tuleb kuum ja vihmatu suvi, mis meie kaevuvee nii madalaks tõmbas, et pump enam tööle ei läinud. Loomulikult parastasin ennast sel hetkel, et miks me küll ei teinud puurkaevu jne, aga mis tehtud, see tehtud. Esialgu on meil ikkagi salvkaev ja eks elu näitab millised on me edasised vajadused ja kui kuumad suved meil on.
Foto: Kaev peale korrastamist
Ja siis saabus uus kopp, mis kaevas kanalisatsiooni jaoks kraavi. Maja esine oli taas nagu lahinguväli. Ma enam ei lootnudki niipea rohelist muru näha. Lisaks kanalisatsioonile paigaldati ka septik ja imbväljak. Õnneks on hoovi peal piisavalt ruumi ja kõik hajutati kenasti puukuuri taha, et imbväljaku toru ja septiku kaaned poleks keset hoovi. Ühe päevaga oli meestel töö tehtud ja kanalisatsioonitoru oli maja vundamendi alt sisse toodud. Seega said lõpuks kõik suured tööd valmis, eeldusega,et saab alustada torude vedamist majas sees ning planeerida vannitoa ja tualettruumi ehitamist.
Peale suuri kaevamisi oli meie maja esine nagu igav liiv ja tühi välja, kui mitte öelda, et täielik pommiauk. Kui masinad hoovist lahkusid, hakkasime mehega majaesist siledaks lükkama ja kividest puhtaks tassima. Külisin pisut ka muruseemet, et kiiremini roheliseks läheks ning sättisin lilli, et oleks õdusam. Kuna meie maja esine on lõunapoolne, siis kasvab lill ja muru kiirelt.
Foto: Üleskaevatud hoov aasta hiljem
Õige pea jõudis kohale ka meie kauaoodatud välisuks. Tellisime kalasaba mustriga ilusa ukse siit samast Viljandist. Uks sai küll pisut suur, tänu valesti mõõtmisele, aga pole viga, vähemalt mahub tiibklaver uksest sisse. Sellega oli poolele majale töödega osaliselt tiir peale tehtud. Vaade majale on praeguseks juba oluliselt parem, võrreldes päevaga, mil me esimest korda Toi talu õuele astusime.
Aknad said juba eelnevalt vahetatud ja küttekolded korda — seda osaliselt ka tänu Kredexi väikeelamu- ja rekonstrueerimistoetuse abile. Kanalisatsiooni ja veetrassi saime tehtud koostöös EASi ja omavalitsuse hajaasustuse programmi abil. Kindlasti poleks me suutnud kõiki neid töid oma jõududega teha. Seega tasub uurida erinevaid võimalusi, sest tegelikult on väga palju projekte, mis on abiks vanade majade renoveerimisel. Ole vaid usin ja kirjuta korralik projekt!
Kuna on kevad, siis on ka meie mõtted rohkem aias ja välitöödel ning järgmine kord räägime sellest, mis me õues teinud oleme ja mida aiaga plaanime!
Loe ka “Linnavurled maal” blogi varasemaid sissekandeid:
