Tütre tuppa sai kokku korjatud 1970.-1980. aastatest pärit puidust mööbel. Riidekapp sai toodud kuulutuse peale Tääksist. Toomisega sai pisut nalja ka. Teiselt korruselt rasket kappi mööda treppi alla tuua oli üpriski keeruline, seega võtsime kapi transportimiseks ilusti lahti ja panime järelhaagisesse. Olime saanud mõned kilomeetrid sõita, kui tütar kiljatas, et kapi tagust vineeri pole enam järelkärus. Naera või ribadeks — kuidas ma ei näinud auto peeglist, et miski lendab? Või kuidas me selle nüüd üles leiaks? Igatahes tagasi me ka ei sõitnud, vaid otsustasime poest uue tuua.

Männipuidust riidekapp oli täiesti korralik. Esmalt vajas pind pisut karestamist ja siis tuli appi kriidivärv. Kapi ülemine ja alumine osa sai viimistletud Osmo vahaga. Mõlemad, nii kriidivärv kui ka vaha on igale algajale väga käepärased ning lihtsad kasutada. Kapinupud leidsin Viljandist kauplusest Võõp. Lõpptulemusega jäime väga rahule.

Öökapi leidsime samuti ühe kuulutuse peale. Sõitsime Jõgevale kohale ja kapp oligi täiesti tasuta meie. Pealmine pind oli küll pisut veekahjustatud, aga üldiselt heas korras. Kakkusime maha vana spooni ja lihvisime kapi ära. Seal, kus vaja, sai pinda puupahtliga pisut siledamaks tehtud ja siis taas peale kantud kriidivärvi ja Osmo vaha kombo. Uute ja uhkelt kuldsete vastu said välja sai vahetatud ka vanad roostes hinged. Täpina i-peal sai ka öökapp loomulikult sama uhked kapinupud, nagu riidekapil juba olid.

Edasi otsisin juba teadlikult samast ajastust kirjutuslauda ja pisikest kolmnurkset 70-ndatest pärit teelauda. Ei läinudki kaua aega mööda, kui keegi taas kuulutas, et müüb just sellist lauda Tartumaal. Õnneks seda kraami ikka liigub veel, seega autosse ja laua järgi. Olgu mainitud et lisaks kirjutuslauale saime endale sealt veel ühe funktooli, vanameestega riidenagi ja vana ukse, mille ma ainult puidust lingi pärast kaasa haarasin.

Kirjutuslaud oli pisut väsinud ja vajas puussepa kätt. Õnneks üks hea peretuttav liimis laua äravajunud osad uuesti kokku ja paigaldas ka täiesti uue lauaplaadi, mis kestaks. Edasi vajas laud vaid pisut tuunimist kriidivärvi ja vahaga. Lõppkokkuvõttes läks laua korrastamine küll plaanitust kallimaks, aga tulemus on see-eest suurepärane.

Nüüd jäi veel üle värvida voodi, mille me ostsime ühest Viljandi taaskasutuspoest. Oma järge ootavad hetkel veel teelaud ja kaks tugitooli, et tütar saaks sõbrannadega teeõhtuid teha. Peaaegu on valmis ka kirjutuslaua tool, mille raami me saime peretuttavalt. Tegemist on vabariigiaegse tooliraamiga. Peitsisime selle kenasti pähklipruuniks ja katsime pehme istumise osa mööblikangaga, mis on toodud Ghanast, Lääne-Aafrikast. Hetkel on tool lõppviimistluse staadiumis.

Siin on näide, kuidas saab vabariigiaegset tooli miksida Ghana mööblikangaga. Esialgu sai tehtud katsetusena vaid üks tool, aga minu unistuseks on saada neid samu funktoole nii palju, et saaks ümber suure laua mõnusalt koos sõpradega istuda. Seega see projekt jätkub.

Juba pikemat aega olin igatsenud ühte korralikku riidekappi ka meie enda tuppa. Ja taas kord nagu tellimise peale, kuulutas keegi, et kolib Viljandis maja tühjaks ja kõik vanakraam on hea hinnaga müügiks. Nii jõudsid meie koju kaks väga vanat eestiaegset riidekappi. Üks neist sai kiirelt korda tehtud. Vajas vaid pisut lihvi, peitsi ja uusi kapi nuppe. Teine jääb ootama esmalt puussepa hella kätt ja siis vaatab mis nägu see kapp olema saab.

Kogu selle mööbli tuunimise juures ei ole meie eesmärk taotleda algupära ega autentsust, selleks on professionaalsed restauraatorid. Meie pigem tuunime mööblit ja erinevaid vanu asju oma äranägemise järgi, et kõik omavahel kenasti interjööri sobiks.

Olgu öeldud, et kõik selle kena näputöö on teinud minu armas mees, kes kohe viitsib ja tahab asjade kallal nokitseda. Ja nagu näete, siis olen paaril korral siin maininud Ghana kangaid intrejööris. Järgmisel korral kirjutan pikemalt, mis meid seob nende kangaste ja kauni maaga ning kuidas tuua interjööri eksootikat.

Loe ka “Linnavurled maal” blogi varasemaid sissekandeid:

Jaga
Kommentaarid