LINNAVURLED MAAL | Korstna ehitusest, uuest pliidist ja häirivatest pisivigadest

Uue kodublogi kolmas sissekanne!
LINNAVURLED MAAL | Korstna ehitusest, uuest pliidist ja häirivatest pisivigadest
Foto: Annika Jones

Rehielamu tüüpi ehe Eesti talu on mind alati võlunud ning seda eelkõige tänu just seda tüüpi majade lihtsale ja matsakale arhitektuurile. Olen alati mõelnud, et selline peabki üks õige maamaja olema. Lemmikruumiks meie majas ongi rehetuba, mis on mul juba mõtetes korda tehtud ja detailideni paigas.

Reaalselt läheb veel selle ruumi korrastamisega pisut aega. Õnneks on säilinud rehetoas ka reheahi, mis on rehiealmu tõeline aare ja selle korrastamine on kindlasti plaanide seas üks prioriteete. Uuendustega kaasa minnes on Eesti taludes suurem osa reheahjudest välja lõhutud. Kolga-Jaani kant ei ole olnud ajalooliselt väga jõukas, või siis vanaperemees lihtsalt polnud avatud uuendustele. Igatahes tänu sellele on meie majas ahi siiani säilinud.

Vahepeal olen uurinud rehielamute ajalugu, et välja selgitada mis tüüpi siis see meie maja konkreetselt esindab. Ja kui ma kambrite asetuse järgi õigesti aru saan , siis on meie vanake just põhjatüüpi elamu. Siinkohal oleksin väga õnnelik, kui seda postitust loeb mõni asjatundja, kes mu oletusi kinnitaks või ümber lükkaks.

Algupäraselt oli maja esimeseks ruumiks õuest sisse astudes köök, mille nurgas konutas väsinud pliit. Kohe alguses sai selgeks, et sellest ruumist saab suur avar koridor ja esimeset kambrist saab köök — seega tuli pliit saada uude kööki. Õnneks oli olemasolev pliit kehvas seisus ja korstnapühkija käskis selle kohe kindlasti likvideerida, seega lõime külma rahuga kuvalda pliidi sisse. Edasi rassisime tahmapilve sees kive välja tassides kogu perega, ainult valged silmamunad välkusid. Ühtlasi sai maha võetud ka vana soojamüür, sest kunagi ei tea kui põlenud ja pigi täis see võib olla. Tahmaluukide uste vahelt oli juba pigi nired välja jooksnud, seega midagi head seal olla ei saanud. Ohutus eelkõige — küttekolded ja korsten peavad olema ju korralikud.

Seotud lood:

Foto: Vana pliit enne lammutamist


Esmalt hakkas kerkima korsten. Otsustasime moodulkorstna kasuks, et säästa aega ja raha. Korstnasse sai paigaldatud kaks eraldi lõõri, et tulevikus vajadusel veel mõni küttekeha sinna ühendada. Korsten sai püsti kiirelt ja juba üsna pea saime mõnuga ahju kütta.

Muide ahi on meil suur vana leivaahi ja tuksub hästi, seega hetkel otsustasime me selle puutumata jätta.

Järgmisena hakkas kerkima soojamüür ja siis pliit. Minu kindlaks sooviks oli saada suur pliit, kus on komplekssena koos nii elektriahi, elektripliit ja puudega köetav pliit, mis on valgeks krohvitud ning kindlasti geraamilise plaadiga. Mõeldud, tehtud. Meie väljavalitud pottsepp polnud keraamilisest pliidist väga suures vaimustuses, aga meie soov jäi kindlaks. Võibolla kardedakse uuendusi ja keraamiline pliidiplaat pole veel nii massidesse levinud, või ei olnud see meister selliseid pliite palju varem teinud, ei tea. Kuigi kui internetis ringi vaadata, siis tänapäevased puupliidid on tõelised köögi ehted, mitte ainult tarbeasjad.

Elektripliidi pinnaks sai graniit ja puupliidi kuuma plaadi raamiks klassikaline metall — sellest on mul on tagantjärgi pisut kahju. Lihtsalt minu ja pottsepa möödarääkimised. Oleksin tahtnud tegelikult tervenisti saada graniidist pinda. Kui metalne raam, mis oli täiesti kriibitud, juba segu sisse oli paika vajutatud, siis tabasin et oih, see ilus I täpp jäi puudu. Loomulikult näitasin meistrile ka kriibitud metallpinda, seepeale tuli mitu teooriat, et mingi pliiatsiga teha parandused või spreiga. Et siis nagu uus pliit ja ma hakkan kohe spreiga köögis vehkima? Mina ju ei kriipinud??? Kogu krohvimine käis ka juba aja peale. Ma saan aru, et uus objekt ootas juba mehi, aga tänu sellele kiirustamisele hakkas krohv mõranema juba nädala pärast. Jah õnneks tuldi vigu parandama, aga mõranemine jätkus, seega nüüd aasta hiljem vaatan pliiti ja pean plaani, et tuleb uuesti krohvida. Kahjuks sai ka elektriahju ava suur ning see selgus alles elektriahju paika pannes. Tööpinna ja ahju vahele jäi 5cm vahe. Kuigi ahi oli olemas ja selle järgi võeti ka mõõdud, siis arvestas pottsepp ikkagi midagi valesti. Hiljem, kui ma oma muret kurtsin, siis soovitas ta ise mingi riba sinna ette panna. Mis riba? Hallooo?

Valisin sõprade soovitusel kohalike seast parimatest parima pottsepa, kuid keegi pole eksimatu ning neid pisivigu ikka kogunes. Nüüd on meil küll enam vähem kena pliit, aga mitte täiuslik.
Pottsepad olid kõik tegelikult väga toredad ja vahvad sellid, lihtsalt ma sain ise kogemuse võrra rikkamaks, et tuleb igat etappi uuesti ja uuesti üle rääkida ning kõike täpsustada ega jääda ootama, kuni töö valmis on. Kindlasti oleks olnud eelnevalt vaja ka välja selgitada, kas konkreetne meister sellist lahendust üldse varem teinudki on. Sest tänapäeval tehakse juba imeasju, lase fantaasial lennata ja leia meister kes teostab. Kokkuvõttes jäime me tehtud tööga pigem rahule. Vihmase suve tõttu kuivas kõik nii aeglaselt, et läks päris mitu kuud, enne kui saime korralikult pliiti kütma hakata. Möödunud suve lõpuks sai me uus korsten veel tumehalli metallse krae ning mütsi.

Järgmise tööna võtsime ette vannitoa aknaavad. Nimelt oli meil plaanitud vannituba ehitada maja ossa, mis oli ehitatud maakivist — ehk siis sinna, kus asus kunagi rehetoa esine koridor. Pidime saama uksest ja aknast kaks akent. Õnneks osatakse Mulgimaal maakivi tööd hästi ja kahe päevaga oli meil ukseavast saanud aknaava ja parandatud ka sillused avade kohal ning uhked uued valged vuugid maakivide vahel. Nüüd jäid haigutavad avad veel aknaid ootama.

Foto: Vannitoa akna- ja ukseava enne

Foto: Vannitoa aknaavad pärast


Järgmine plaan oli meil saada seina sisse suur terrassiakna ava, mille teostamine tundus esmapilgul täiesti lootusetu. Aga kange Eesti naisena ei vandunud ma muidugi alla ja selle ehitamisest tuleb juttu juba järgmisel korral!

Loe ka linnavurlede eelmiseid blogipostitusi:

LINNAVURLED MAAL | Kolimisest ja esimestest töödest uues kodus

LINNAVURLED MAAL | Ilma kodutundeta jääme me kodutuks