LINNAVURLED MAAL | Kolimisest ja esimestest töödest uues kodus

Uue kodublogi teine sissekanne!
LINNAVURLED MAAL | Kolimisest ja esimestest töödest uues kodus
Foto: Kollaaž

Peale seda, kui olime maale maja ostnud, hakkasime sinna ka järk-järgult sisse kolima. Õnneks saime oma maha müüdud Kadrioru korteri uute omanikega kokkuleppele, et võime oma endist kodu veel nii kaua kasutada, kuni suurem laps ilusasti Tallinnas klassi ära lõpetab.

Nii suur soov ja tuhin oli oma eluga aga maale ära minna, et ei jõudnud suurt kaubikutki ära oodata, vaid iga kord, kui oma uut kodu kütmas käisime, toppisime ka auto nodi täis, et juba kolimisega vaikselt pihta hakata.

Esimest korda juba oma tallu jõudes tuli ka kaks aastat täiesti kütmata ahjule tuli alla teha. Isegi õues oli oluliselt soojem kui toas — isegi nii külm, et meie ühe kuust beebit tuli autos mähkimas käia. Aga see esimene tunne näha kodu korstnas suitsu tõusmas oli muidugi ülev. Taas üks suits külas juures.

Esmalt hakkaski pihta üks suur kütmine, küürimine, hiirte tagaajamine ja plaanide maha panek, kuhu miski ruum tuleb. Õnneks olid eelmised omanikud teinud hullema koristuse meie eest juba ära ning meile jäi vaid avastamisrõõm, et mis vanakraami kõik need küünialused ja lakapealsed endas peidavad. Igatahes leidsime lakast kilode viisi vanu lõngu ja ketramisagrekaate. Maja endisest omanikust vanaproua oli kõva kuduja olnud. Leidsime ka päris mitu vana riide- ja viljakirstu. Mu kallis mees kääris käised ülesse ja renoveeris kaks neist kenasti ära. Esmalt rohelise seebiga kõva pesu, siis lihv, linaõli ja uus lukk ning valmis nad olidki. Uued panipaigad said ka kohe kasutusele võetud kui ideaalsed abimehed hooajariiete ja igasuguste tagavarapatjade-tekkide hoiustamiseks. 


Seotud lood:

Lisaks leidsime palju tünne ja kanakünasid, mis said kõik hiljem võõrasemasid täis istutatud.

Aarete hulgas olid ka vanad voodiotsad ja mitu ehedat talunagi, mida olin vanavarast juba pikalt otsinud. Enamus neist leidudest saab tulevikus eksponeeritud meie rehitoas. Leidsime ka mitu täispuidust ust, millel korralikud puidust lingid koos lukkudega ees ja kindlasti plaanime ka neile kunagi majas oma koha leida.

Peale seda, kui olime saanud kätte maja võtmed, asusin ma talumööbli jahile. Algselt vaatas mu kallis kaasa mulle küsivalt otsa, et olen ma kindel, et kõik see vanavara kuskile ära mahub. Mina jälle usun, et kui näen midagi väga ilusat ja hea hinnaga, siis tuleb see asi tingimata ka ära osta, sest hiljem on ju hea tuba sättida, kui kogu vajalik mööbel on juba olemas.


Esimeseks ostuks oli suur talulaud kööki (Varnast). Edasi tõime me Põlvamaalt ühe kummuti, Mustveest laua ja tooli, Tartumaalt veel kappe ja toole jne. Niimoodi ringi sõites võib enda jaoks Eestis väga palju imelisi paiku avastada. Ja mis kellegile kasutu, see teisele kindlasti jälle vajalik. Oh, mu silm läheb särama alati selliste leidude üle! Vanamööbli juures meeldib mulle eriti see, et nendel asjadel on teistmoodi hingus ja kvaliteet, mis kestab sajandeid ja muidugi ka lugu — eriti kui õnnestub mõne meistri käsitööd kätte saada. Nii on meilgi kodus mõned Lutherma toolid ja vineerist kohvrid. Juba algselt oli meil mehega kokkulepe, et siia majja ei tule ühtegi IKEA mööblitükki, vaid kõik peab olema võimalikult vana — ja hea, kui leiame talumööblit. Kui ei, siis täidab selle asemikku kindlasti taaskasutus. Siiski ei saa me läbi Soometa, mis seal salata, kaks lampi tõime lõpuks ikkagi IKEAst, aga need olid just sellised retrohõngulised mida vajasime.

Kõige selle toimetamise vahel jõudsime me ümber maja võsa lõigata, välja juurida kuivanud astepaljud, millest oli moodustunud täielik nõiamets ja maha võtta mõned koledad puud, mis said kõik ilusasti kütteks saetud.

Ühtlasi sai koos beebiga, kes magas kartulimaa kõrval, kiirelt ka kartul maha pandud, sest midagi pole paremat, kui oma värske kartul jaanipäeval. Tegin kiiruga veel ka mõned peenrad igasugustele juurikatele. 
 Lisaks lammutasime esimeste suuremate hoogtööde käigud ära ka maakivikeldri katuse, mis oli täiesti mädananeud. Plaanimegi jätta sellise ilusa rohelise murumätta, nagu Kääbikutemaal, lihtsalt lagi tuleb veekindlaks saada.

Saime ka uue korraliku elektrikilbi hoovi peale, millest läheb nüüd maakaabel majja. Vana kilp oli nii ohtlik, et ma ei julgenud isegi selle ust lahti teha. Lisaks tõi Eesti Energia meie koduhoovini täiesti uue liini ning välja vahetati ka kõik elektripostid, mis muutis elektri palju stabiilsemaks.

Esimese suve eesmärgiks oli meil ehitada uus korsten, sest vana oli nii pigi täis, et pigi jooksis juba mööda vahelage tuppa ja selle renoveerimine oleks olnud mõttetult kallis. Samuti plaanisime teha juba ka uue soojamüüri, mis annab sooja kööki ja osaliselt ka tuppa ning kõige lõpuks köögi uhkus suur pliit. Lisaks oli plaan vahetada välja aknad ja välisuks ning kui jõuame, siis ka vesi majja tuua.
Meie õnneks teatas pottsepp, et saab töödega isegi kokkulepitust varem alustada. Seega alustasime meie vana pliidi väljalõhkumisega ja töömehed korstna lõhkumisega. Oi seda tolmu ja sodi, päris hull ikka, kui samal ajal majas sees pead elama ja veel imikuga. Aga jäime ellu ja lammutustööd käisid kiiresti. Järgnes periood ilma korstnata ja kütteta.

Siiski jätkus meil selle tolmu ja müra vahel aega ka ümbritsevat loodust nautida. See ju oligi põhjus, miks me üldse maale tulime. Kõik need rabad ja metsad, varajased hääled — imeline! Vahel on meil aga nii vaikne, et lind ka ei laula ja kõrvadel hakkab valus.

Möödunud aasta juunikuu alguseks olime oma viimased asjad ära kolinud ja taganemisteed enam polnud. Suvisel varahommikul läbi uduste põldude sookure häält kuuldes võisime vaid tõdeda…..oleme kohale jõudnud. Ja nii imelises kohas me nüüd elamegi.

Kõigest sellest, kuidas me tonnide viisi kive majast välja tassisime, pliidi ja korstna lasime ehitada, ning kuidas me aknaid ja uksi planeerisime, saab lugeda juba järgmisest postitusest.

Loe ka esimest blogipostitust, kus on juttu majaotsingutest ja mõttest linnast maale elama minna:

LINNAVURLED MAAL | Ilma kodutundeta jääme me kodutuks