Oma elu üht suurimat otsust tehes olin beebiootel ja teadsin kindlalt, et vanasse kohta ma enam tööle ei plaani minna ning samuti ei olnud ka mu mees oma töökohast erilises vaimustuses — seega kaotada polnud midagi. Vajasin aega iseenda jaoks ja seda beebiga kodus olemine just pakkusgi. Üsna varsti selgus, et mu endine tööandja võimaldab mul kodus tööd teha ja ka mu mehele pakuti tööd, nii et kõik asjad veeresid paika ilma liigse muretsemiseta. Võtsime julguse rindu ja tegime ära. Pikka aega oli see otsus saladuseks vaid meie omavahel, sest paraku on tihti just kõige lähedasemad inimesed need kõige kõvemad kritiseerijad ja halvustajad.

Selle asemel, et sugulaste-sõpradega pead kokku panna ja teha plaan, kust alustada, saime kuulda repliike nagu "noh mis nad siis ostsid selle suure maja…linnavurled veiniklaas käes lähevad nüüd maale elama…" või "kuidas te ilma traktoriteta hakkama saate." Mismõttes traktor? Me ei hakka ometigi sigu ja lehmi pidama. Kõigi nende kõõrdivaatajate kiuste, ei lasknud me endid mõjutada ning täna olen veendunud, et me oleme väga hästi hakkama saanud ja saame ka edaspidi. Tahe ja meie armastav kokkuhoidev pere on see, mis motiveerib ja paneb kivid veerema.

Tallinn pole minu jaoks kunagi olnud koht, kus perega elada. Jah, mingil eluetapil ehk, kui sulle meeldib kiire elutempo ja kui sa ilmtingimata pead külastama kõiki neid trendikaid söögikohti, kunstinäituseid, galeriisid ning vaatama ära kõik esietendused teatris, et kuskile kuuluda. Need väärtused saavad mingil eluetapil ümber ja ühel hetkel hakkad sa hoopis hindama seda, et su lapsed kasvaksid üles koos loodusega ja et sa ei pea kõike enam poest ostma, vaid saad ise oma kätega toitu kasvatada; et sa saad noppida õunu puu otsast ja minna metsa murakale ja et sa tunned rõõmu ilusast puuriidast hoovi peal, mitte ei kadesta naabrimehe autot. Maal on naabrite olemasolu üleüldse väga tähtis. Esimesed naabrid on meist küll alles kilomeetri kaugusel, aga naabrivalve töötab sellele vaatamata. Meil on külarahvaga üldse väga vedanud. Ilma kogukonnata on elu maal keeruline, kui mitte öelda, et võimatu.

Foto: Arco Vara / Maja enne renoveerimist

Pean tunnistama piinlikkusega, et ma polnud varem vist kunagi isegi Kolga-Jaanis käinud. See koht lihtsalt ei sattunud kuidagi tee peale. Seda meeldivam oli esimene hetk, kui nägin väga ilusat hoolitsetud alevikku. Kool, lasteaed, pood, perearst, kõik mida vajasime on olemas.

Kodu otsides sai suurimaks kriteeriumiks see, et maja peab olema ehe rehitüüpi elamu, lisaks asuma kindlasti Viljandimaal ja olema piisavalt heas seisukorras, et kohe sisse kolida. Ringi vaadates sai üsna kiirelt selgeks, et meie soovidele vastavat maja oli peaaegu, et võimatu leida. Enamasti on sellised vanakesed pärit aastast 1895 ja juba väga halvas seisukorras. Meie õnneks siiski leidus Kolga-Jaani külje all just selline maja, nagu otsisime. Ega polnudki pikka mõtlemist, sõitsime kohale, et kogeda, kas see on see. Ühel päikselisel kevadpäeval saigi maakleriga kokku lepitud kohtumine. Juba telefonis hoiatati meid, et juurdepääsutee on väga halb jne. Oli küll ja on hetkelgi, kuid see ei kohutanud meid. Hoovi peale jõudes, tabas meid mehega mõlemaid äratundmine, et see ongi kodu. Vaatamata sellele, et vanake oli võssa mattunud ja katus vajunud, hakkasid me mõtted kiirelt jooksma mida ja kuidas kõike muuta, ehitada ning istudada. Loomulikult andsime juba sel hetkel endale aru, et tööd on palju ja seda mitmeks põlveks, kuid sellegipoolest oli kodutunne hetkel nii küps ja äratuntav, et otsustasime maja ära osta.

Foto: Arco Vara

Vaatasime kindluse mõttes veel paar maja võrdluseks üle, kuid iga uus maja mida me nägime, kinnitas meie otsust, et Toi talu Kolga-Jaani külje all on meie kodu. Edasi kohtusime kiirelt maja omanikuga. Jutu käigus selgus, et majaomanik on huvitatud meie Kadrioru korteri ostmisest, seega leppisime kokku kinnisvarade vahetuse. Meie jaoks oli asjade kulg kiire ja mugav ning juba enne jõule (2017) said meist Toi talu uued omanikud.

Foto: Arco Vara / Maja enne renoveerimist

Mis edasi sai, ehk kuidas me kolisime, beebiga koos pliiti välja hakkasime lõhkuma ja kartuleid panime, saate lugeda juba järgmisest postitusest.

LOE LISAKS:

Jaga
Kommentaarid