Vanad aknad olid nõukaaegsed ja mingit erilist väärtust neil polnud, seega tundus mõttetult kulukas neid ka renoveerida. Kuna me elame raba ääres, siis alates mai lõpust kuni pea suve teise pooleni on meie tüütuteks kaaslasteks sääsed, kärbsed ja parmud, kes kõik igast praost sooja tuppa igatsevad. Seega oli lootus uute akende näol ka sellele tülikale probleemile lahendus leida.

Kolmekordse klaasiga aknad said tellitud Võrust ning töö oli väga ilus ja kiire — kõik sai täpselt meie soovide järgi. Kuid enne, kui aknad meieni jõudsid, olime suure probleemi ees — kuidas saada 70cm paksusesse seina suur terrassiakna ava. Pealegi polnud meil aimugi, millest maja kambrite poolse osa seinad on tehtud, sest väljast olid seinad lubikrohvitud ja seest samuti. Helistasin eelmisele omanikule, kes oletas, et maakivist. Seda ma ei tahtnud siiski uskuda, sest oli toas olin pilte seina riputades naelakesi sinna üsna kerge vaevaga toksinud. Kutsusime maja vaatama erinevaid teadjamehi. Kõik sügasid kukalt ja pakkusid, et kindlasti on tegu kiviseinaga, mis tähendab meeletult mahukat ja peaaegu ilmvõimatut tööd.

Foto: Hetk enne aknaavade tegemist

Nagu ikka, siis kange Eesti naisena ei andnud ma alla — tuhnisin pisut internetis ja lugesin rehielamute ja savimajade kohta. Selgus, et rehielamuid on Eestis olemas ka selliseid, millest pool on maakivist ja teine osa savist. Ehk siis omal ajal ehitati sellest materjalist, mida oli ühes või teises piirkonnas kergem kätte saada. Savimaju ehitati üldjuhul kas puitkarkassile või ka täiesti ilma, täites savi põhu- ja kiviseguga. Igatahes oli meil vaja saada selgusele, millest meie maja sein koosneb. Mu kallis mees uuristas seina augu, kust tuli vast ainult savi, seega olime me täiesti veendunud, et tegemist on savimajaga. Nüüd oli vaja leida ainult pisut abiväge, kes meile selle suure augu seina sisse aitaks teha, sest aknad kõik olid juba ootel ja valmis.

Õnneks siiski leidus Viljandimaal üks ettevõte, kes ei pidanud maja vana tüütuks objektiks ja tuli meile appi. Töö lendas meeste käes ludinal ja juba kahe tunniga oli seinas auk ning toedki alla pandud. Et sillus kaela ei langeks, sai paigaldatud akna kohale liimpuittala ja kahele poole akent veel toetavad postid.

Foto: Töö täies hoos

Lammutamise käigus saime kinnitust oma teooriale — jah meie maja kambrite poolne osa on puhtast savist. Täielik ökomaja, millest mul on ainult suur rõõm. Kuna savi reguleerib sooja ning külma, siis on suvel mõnusalt jahutav ja talvel soe. Maja on säilinud väga hästi just seetõttu, et seda on korralikult lubikrohvitud ka väljast ja krohv pole peaaegu isegi mõranenud.

Miski polnud mind üle tüki aja nii palju rõõmustanud, kui see suur ava seinas. Mis siis, et meie elutuba oli mattunud savitolmu ja terves majas polnud vist ühtegi puhast kohta, oli rõõm esmapilgul võimatust takistusest ületamisest palju suurem.

Foto: Pisikesest aknast ja uksest sai ava suureks terrasiaknaks-ukseks.

Ühel päikselisel päeval saabus õnn meie õuele koos akendega. Kuna meie juurdepääsu tee on ikka väga halb, eriti märjal ajal, siis see vaene autojuht vandus ja oigas, aga ära need aknad ta tõi.

Õige pea saabusid ka paigaldajad ja töö läks käima. Kuni vanu aknaid eemaldati, lihvis mu kallis mees värvist puhtaks vanad aknalauad, mida meil oli plaan säilitada.

Õnneks soosis ilm meid päev otsa, ning kõik plaanitud tööd said õhtuks tehtud. Aknad said väga kaunid ja täpselt sellised millest olime unistanud. Kuigi jah, aknaid on kolmes erinevas mõõdus, aga mis siis ikka, need ongi vana maja rõõmud, sest vanal ajal tegi meister vist töid, sh ka aknaavasid kuidas parajasti fantaasiat ja loovust jagus.

Foto: Uued aknad

Foto: Terrassiakna endine koht enne akende vahetust

Foto: Uus ja suur terrassiaken samas kohas

Ja peale neid katsumusi tuleb taaskord tõdeda, et elu maal sobib meile. Tasapisi naudib juba ka me teismeline tütar töö tegemist, loodust naudib ta nagunii. Elu maal ei ole kindlasti lill ja veinijoomine terassil. Elu siin ei ole nõrkadele. Kui sul on kombeks esmalt hädaldada ja viriseda, mitte tegutseda, siis see elu tõenäoliselt sulle ka ei sobi. Elu maal on tugevatele ja ettevõtlikele. Meie linnavurled oleme endale tõestanud, et see oli meie elu parim otsus.

Varsti on kevad ja siis suvi — ootan kannatamatult millal saaks näpud mulda pista. Meie järgmised plaanid on saada endale majja vesi ja kanalisatsioon. Kõigest sellest räägime aga järgmisel korral!

Loe ka “Linnavurled maal” blogi eelmiseid postitusi:

Jaga
Kommentaarid