Kuigi alguses plaanisime me ehitada kamin-ahju selle mõttega, et juhuks kui talvel peaks elekter ära olema, oleks lisaküttekeha olemas, mis ei sõltuks elektrist. Elektrikatkestusi siin meie piirkonnas aga on haruharva ja reaalsuses on enamuse ajast siiski kamin lihtsalt silmailuks kui et reaalseks kütmiseks. Seega sai otsustatud hoopis kaltsiumsilikaadist ja malmsüdamikuga kamina kasuks.

Kamina lasime ehitada ahjumeistril, kes meil ka vanas majaosas korstna ladus. Temaga oli varem koostöö väga hästi sujunud ja meie tema tööga väga rahul. Lisaks oli mu jaoks oluline, et ehitajal oleks vastavad paberid ja oskused, et me saaks ka kamina kohta dokumentatsiooni, mida teadsime, et läheb vaja nt kasutusloa taotlusel.

Kamin kaltsiumsilikaadist ja metallist elementkorsten

Kaltsiumsilikaatplaat on selline huvitav materjal, mis on ühtlasi ka termoisolatsioonimaterjal — see tähendab, et see ei lähe kuumaks ja sellega saab kamina isoleerida näiteks maja puitkonstruktsioonist. Plaadid on helehallid, ülikerged ja kannatavad kuuma kuni 1000C. Minu jaoks oli see üks suurimaid eeliseid, et siis kaminakest ei lähegi kuumaks. Soe õhk pääseb tuppa õhkrestide kaudu. Kuum on kütmise ajal vaid kaminasüdamik ise, aga kuna seal on ka klaasuks, siis nii lapsed kui loomad oskavad sellest eemale hoida.

Ühtlasi sai siis sama materjaliga isoleeritud ka korstnatoru läbiviigud läbi korruste. Kuna kasutasime metallist korstnaelemente, siis oli meile oluline, et korstnatoru oleks õigesti ja ohutult paigaldatud. Korstna tellisime Kodukolde poest ja selle kohta küsisime ka sertifikaadi, mis samuti lisandus kamina kohta nõutud dokumentatsioonile.

Plaate saab ühendada spetsiaalse liimiga ja kruvidega. Meie kamina esialgne joonis oli selline:

Kamin sai konstruktsioonidest eraldatud tulekindla villa ja kahe kihi kaltsiumsilikaatplaadiga.

Peale seda kui kamin oli valmis ehitatud ja korsten ühendatud, tõmbas me kaminaehitaja kamina raamile krohvivõrgu peale ja kandis sellele esmase krohvikihi ümber.

Tulemus oli selline:

Esimese kütmise kaminaga tegime enne kui lõpliku viimistluse tehtud saime. Esialgu vaid paar halgu. Hiljem juba rohkem korraga. Nädal aega hiljem kütsime kaminat iga päev paar tundi ja saime paarikraadisest ruumist 10-14kraadise (mingit muud kütet polnud ja õues olid miinuskraadid). Samaaegselt käis majas ööpäevaringselt niiskusimur, mis küttega koos eriti hästi töötas.

Kamina kest sai valmis juba paar aastat tagasi, kui me alles teisel korrusel villa paigaldasime. Lõpliku viimistluse sai aga alles selle aasta jaanuaris, kui esimene korrus juba viimistletud oli ja põrandalauadki maas.

Kamina viimistlus marmor-lubikrohvi ja kaseiinlasuuriga

Lõplikuks viimistluseks ostsin Safrani poest marmor-lubikrohvi ja kaseiinvärvi musta pigmendiga. Krohvimistööd usaldasin taaskord kaminameistrile ja ise tegin vaid värvimistöö.

Kamin peale krohvimist:


Marmor-lubikrohv jääb mõnusalt krobeline ja kaseiinvärv koos pigmendiga sellel jääb ebaühtlane – tänu millele ongi lõpptulemus “pilvine” hall, samas ei meenuta liialt betooni. Selle viimistluse saamiseks käisin ma ka Safrani poes kunagi koolitusel ja katsetasin ise sellise pilvise tooni saamist. Sellest kirjutasin ka SIIN blogipostituses.

Kaseiinvärvi segasin ma ise kokku vastavalt Safrani toredate töötajate nõuannetele.

Seejärel võtsin suure švammi ja hakkasin seda krohvile kandma proovides teha nii, et rante ei jääks. See oli tegelikult nii suurel pinnal üsna keeruline, aga lõpptulemus jäi üsna kena siiski, sest kuivades muutus toon palju ühtlasemaks.

Kõige viimasena said lisatud restid ja kaminaesine klaas.

LOE LISAKS: