Kui see rahu mind ära tüütab, saan iga kell seina erksamaks timmida või tapeediigatsusse langedes mure lihtsasti lahendada. Aga vot, et panen tapeedi seina ja siis muud varianti ei olegi kui kisu maha või pane uus peale — seda nagu ka ei tahaks. Ja kuna ma pole kunagi sellises rahulikus kodus elanud, kus kõik seinad oleksid lihtsalt heledad, siis tunnen suurt elevust, kuidas see olema hakkab. Muidugi ei jää seinad tühjaks, küllap leiame igasse tuppa mõne prindi või maali, mida eksponeerida. Pluss alati saab asja mööbli ja aksessuaaridega täiendada. Oi, see kõik saab ilus olema, oi-oi kui ilus!

Värvid võtavad silme ees kirjuks!

Aga no püha müristus, kui keeruline on valida värve! Tahaksin, et kõik toad ka omavahel kuidagi harmoneeruksid ehk et kui Poisikese toa uks on lahti, siis see, mis välja paistab, käiks ka elutoa meeleoludega kokku. Sellist ühtset tervikut tahan. Ja teate, ma olen ühtlasi nii õnnelik, et ise neid seinu pahteldama ja lihvima ja värvima ei pea, sest ma olen hull pedant ja karta on, et ma ei suuda ise eluski saavutada sellist tulemust, millega rahule jääksin. Vaadates aga Habemiku vanemate uue kodu värvitud seinu (neil olid tööl samad maalrid, kes meilgi), siis need on lausa võrratud! Päriselt ka. Ja ma ei suuda uskuda, et minu kodus saavad ka sellised seinad olema — sirged ja siledad ja siidised. See on nagu lotovõit mu jaoks. Ja mõtleks, aknapõsed teevad ka maalrid korda. Ma ei peagi leppima mingite vigaste põskedega. Mäletan, kuidas eelmises kodus värvida mökerdasime. Ma olen kusjuures täielik plähmerdis, kes möglab kokku iseenda ja kõik, mis ette jääb. Ja paganama kärsitu olen ka. Ühesõnaga, kuigi see lause “maalrid hakkasid tööle” kõlab kui kõige tavalisem asi maailmas, siis minu jaoks on see nagu … mingi väga-väga-väga hea asi. Nagu kindad eriti tuulisel päeval või Poisikese kõrval uinumine või esimene amps, kui kõht on eriti tühi või…

Muud tegemised ka

Kui Habemik ükskord lõpuks koju jõuab (mis on juba täna, whoop-whoop), siis võtame ja paneme lakke distantsliistud ära. Me pole seda kunagi enne teinud, aga vaevalt see teab mis keeruline on. Raske osa on see lakke vahtimine ja järgnev kaelakangus, aga tühja sest, kui oleme juba seal maal, et paneme lage! Jejeje! Kui distantsliistud paigas, siis saame ehk järgmisel nädalavahetusel juba laudist panema hakata. Kõik sujub, kõik loksub paika. Ei ole enam kaugel see aeg, kui istun seal meie oma diivanil, sahistan villasokke mööda tammeparketti ja … olen kohal.

Tellitud on ka elektrijubinad — lülitid ja pistikud ja nendega kaasaskäiv. Valisime ühe sellise kandilise sarja ja valge mudeli — Future Linear on nimeks. Mulle need sellised vahepealsed ümarate äärtega väga ei istu. Oleksin tegelikult tahtnud täiesti ümmargusi retrolüliteid, aga no ma ei viitsinud Habemikuga sellesse lahingusse astuda, sest tema jaoks olid retrokad täiesti no go.

Vahepeal saime köögi “lukku“ — tehnika makstud, käepidemed-nupud on valitud. Kuigi algselt otsustasime modernsemate käepidemete kasuks, siis ma lõpuks ei suutnud oma jah-sõna öelda, sest need tunduvad mulle kuidagi liiga lihtsad ja veidi labased. Samas sellised veidi antiikse jumega on kuidagi omapärased ja huvitavad. Segisti on Franke Leda. Laelaudis (valge kuuselaud) on ka tellitud ja osaliselt makstud. Ühtlasi on mu kogutud säästud laiaks löödud. Ehk et kõik on tasakaalus.

Aga ma olen rahul, isegi nende kopikatega pangaarvel. Sest ühel päeval ma istun diivanil ja sahistan villasokke tammeparketil. Ja mu laps magab oma toas ja tema mänguasjad on kõik ühes kohas ja mul on vann ja mul on valge lagi ja mul on see kõige erilisem ja kõige tavalisem koht maailmas, kus saan olla nende kahe inimesega, kes mulle kõige rohkem meeldivad.

LOE VEEL:

Jaga
Kommentaarid