KODU KOLLASES MAJAS: Kuidas me oma esimest kodu ehitasime

3. lugu
KODU KOLLASES MAJAS: Kuidas me oma esimest kodu ehitasime
Kadi

Kuna kollases majas on hetkel muude toimetuste tõttu vaikne olnud (välja arvatud see, et Habemik käis laka peal ja avastas, et mõned laetalad on läbi mis läbi), siis mõtlesin kirjutada veidi meie päris esimese oma kodu ehitusest ja sellega kaasnenud õppetundidest.

Noorte tuvikestena otsisime mõnusat väikest pesa, milles järgmised (umbes) viis aastat kahekesi resideeruda. Valik ei olnud teab mis mitmekesine, kuid üks hetk jäi meile silma 40-ruutmeetrine ahiküttega korter väikeses kivimajas. Olime hästi ebakindlad, sest puudusid igasugused teadmised ja kogemused korteri renoveerimisest. Või noh, kogemused piirdusid tapeedi panekuga. Tükk aega kratsisime kukalt ja nuputasime, mida teha. Lõpuks sai ikka julgus kokku võetud ja korter oli meie. See oli naljakas aeg, sest kahtlesime kõiges ja olime esialgu kuidagi eriliselt saamatud.

Alustasime lammutustöödega — esmalt võtsime maha ühe seina… ja seejärel kõik ülejäänud. Et need siis hiljem korralikult jälle üles ehitada. Lammutamine võttis pikalt aega ja oli kahtlemata äärmiselt tüütu. Õnneks kollases majas seda nii palju tegema ei pea.

Ehitustöödest toovad Habemikule endiselt kananaha ihule lae sirgeks ajamine ning kipsiga katmine. Habemik meenutab, et ka kiviseintesse elektritooside puurimine olevat kõva peavalu olnud.

Seotud lood:

Oma eelmise kodu puhul jäime väga rahule tualeti ja duširuumiga. Millegipärast oli minu kiiksuks halli ja oranži kooslus ning plaan oli neis toonides kujundada ka duširuum. Õnneks (!) leidsime need must-valged, tagasihoidlike ornamentidega plaadid. Kraanikausikapi soetasime kodulinna muuseumist. Võtsime kontakti ühe kohaliku antiigiärimehega, kelle käest väga konkreetsetele mõõtudele vastavat kappi otsisime. Ükski peale pisikese, muuseumi nurgas seisnud kapikese ei sobinud. Veeboileri spreitasin mustaks — tundus ägedam.

Põrandaga jäime samuti väga rahule. Tegu oli tammepuidust liistparketiga, mille tänu üraskiaukudele ülisoodsa hinnaga saime. Põranda paigaldamine oligi seetõttu üks pidev liistude sorteerimine, et kõige ilusamad käidavamatesse kohtadesse sättida ning uuristatud liistud diivani/voodi/kapi alla peita. Põrandat töötlesime Osmo õlivahaga.

Ahi oli pea tutikas ning me ei näinud mõtet seda maha võtta ja uue ehitamisele mitu tuhat raha kulutada. Esialgu ei sallinud ma seda nõukaigandist plekkahju silmaotsaski, kuid ma õppisin seda väga armastama. Esiteks seetõttu, et see küttis väga eduliselt soojaks meie armsa kodukese ja teiseks see ahi lihtsalt näeb kuidagi šeff välja. Võib-olla minu kiiks ainult.

Tagasi vaadatuna ei näi korterisse valitud värvid ja tapeedid enam üldse my cup of tea olevat. Juba korteris sees elades olin hädas sellega, et kõik on kuidagi kirju. Keeruline oli leida maalidele sobivat kohta, sest taust kippus kogu aeg pilte üle mängima.

Mäletan, kuidas neid sobivaid tapeete otsisin. Teadsin, et tahaksin midagi hallikat, samas heledat tooni. Teiseks tingimuseks oli magamis- ja elutoatapeetide sobivus. Tapeedipoe lahke tädi tutvustas mulle mulli-tapeeti ja mööda minnes ütles, et ega igaüks seda seina paneks. Mullitapeet ei olnud mu lemmik, kuid see tundus mugav, sest sama tapeedi eri toone saime kasutada nii elu- kui ka magamistoas. Täna ma sellist tapeeti enam ei valiks. Täna meeldib mulle rahu rohkem.

Tehtud kummalised valikud kirjutan kogenematuse kraesse. Ma väga usun sellesse, et korterit ehitama hakates (isegi kui see on nii hullus seisus nagu kollase maja oma), tuleb esmalt paika panna visioon sellest, mida luua tahetakse. Kui on selge ettekujutus, on ka palju lihtsam kõiki väikseid ja suuri samme lõpptulemuse suunas teha. Esimest kodu ehitades olime tõesti kui peata kanad ja see pani mind tapeedipoe riiulite ees pead sügama ning kiirustades mugavaid otsuseid langetama. Leian, et kodu sisustades tuleb võtta aega mõtlemiseks ja kaalutlemiseks, et ka aastate pärast oleks ümbritsevas keskkonnas hea ja rahulik olla. Täna on mu maitse teistsugune kui toona, ja on tõenäoline, et see muutub ka edaspidi.

Vaata Kadi kodukollasesmajas blogi SIIT