KODU KOLLASES MAJAS: Edasiminekud, restaureerimiskihk ja kas vill on parem kui puit?


KODU KOLLASES MAJAS: Edasiminekud, restaureerimiskihk ja kas vill on parem kui puit?
Kadi

Aeg läheb kiiresti, kaks postitust on vahele jäänud. Vahepealsel ajal oleme maha võtnud veel mõned vaheseinad, tühjendanud seinu kaootilisest saepuru soojustusest ning eelnevatest toimingutest tulenevalt otse loomulikult kõiksugu pahna ära vedanud. Järgmiste sammudena tuleb kindla peale ette võtta laetalade vahetus. Need vaesekesed on mingi läbi lasknud juraka veetünni tõttu päris täbaras konditsioonis.

Seejärel tuleb üles võtta eelmiste omanike poolt pandud põrand, kiigata, mis sorti soojustus sealt alt vastu vaatab ning ühtlasi ka põrand korralikult loodi ajada.

Üldiselt suurte saavutustega kekutada pole. Samuti ei saa väita, et me viimasel ajal kollases majas hirmsat moodi rähelnud oleks, eks sellest ka need tagasihoidlikud tulemused, eksole. Aga päevad on kuidagi lühikesed ja Habemiku puhkus algab alles uuest nädalast. So many excuses. Häda on aga vähesest rahmeldamisest vaatamata kenakesti kaela sadanud, mina viskasin tööagaruses naabrite keldriakna katki ning Habemik astus naela jalga.

Kumb on soojem — vill või puit?

Ette tuleb võtta nüüd ka seinte soojustamine, sest hetkel ulub seal vaid tuul. Kuigi, pardon, tõrvapapp on seinas, aga see läheb elimineerimisele. Välissein hakkab teoreetiliselt välja nägema nagu klubivõileib: välisvooder, 70 mm pruss, tuuletõke, 70 mm pruss, 100 mm vill, aurutõke, viimistlusmaterjal. Pead vaevame veel, kas selle teise 70 mm puitmaterjali asemel peaks kasutama villa või mitte. On’s puidu soojapidavus parem kui villal? Oleme mõlema puhul nii poolt- kui ka vastuargumente kuulnud. Eks paistab...

Seotud lood:

Abimees kulub siiski ilmselt marjaks ära

Möödunud nädalal käis meil külas üks ehitusmees, nii juhuslikult, asjade kokku langemisel. Habemiku vanemad on samuti suures ehituskeerises ning nende objektil kasutuseta jäänud ehitaja tuli meile uurima, kas leiame aja, raha ja teiste tegurite osas üksmeele. Hetkel diilist miskit välja ei tulnud, sest ajaliselt meile tema vaba auk ei sobi, kuid äkki sügise poole tuleb ta koos paarimehega siiski mõneks ajaks appi. Jah, nagu näha, siis suure hurraaga välja hõigatud „Teeme kõik ise“ osas tehakse juba tõsiseid mööndusi. Habemik pole paraku üliinimene ja minust ka pole sageli suurt tolku, sest keegi peab (tegelikult ikka tahan oma silmateraga aega veeta!) ka Poisikesega olema. Seega, kui kollase maja korter ehitajate abil rutem kodu nägu hakkaks võtma, siis mis mul selle vastu saaks olla. Ise tegemine on kahtlemata odavam, kuid aeg on see kõige kallim imeline kingitus ja koos olemist peame endiselt muust virvendusest tähtsamaks.

Pööningult leitud vanakraam

Ahsoo, aga restaureerimiskihk siis. Vot, eelpool juba kirjutasin Habemiku vanemate ehituse virvarrist, mis seisneb Habemiku armsa vanaema maja renoveerimises. Selle maja lakapealne oli aga täis tõelisi poolunustatud aardeid, mille peale minu süda kiiremini põksuma hakkas. Habemiku vanavanatädi mees olevat olnud kuldsete kätega inimene, kes oma kallile prouale mööblit konstrueeris. Tema käe alt on valminud näiteks miniatuurne tool pisikest kasvu abikaasale ja palju muudki.

Peamiselt sattusid meie valdusesse toolid, neid on eriilmelisi — nii eestiaegseid (peamiselt Lutheri vabriku toodang) kui ka nõukogude aja produkte, mis mulle ka õudselt meeldivad. Täiesti kirss tordil on üks tumeda viimistlusega laud, mida tahaks juba hirmsasti paljaks kraapida. Oma järge ootamas ka vanaaegne peegel ja pisike kirst. Pööningult sai päästetud veel üks huvitav asjandus, mida kutsume tädi Marta kapiks. See on selline suur ja roheline ja rohmakas ning ma ei kujuta veel üldse ettegi, mis me sellega peale hakkame, aga jube kurb oleks olnud seda lihtsalt ära visata.

Igatahes on mul kindel plaan nende asjadega midagi ette võtta ja sealjuures ka oma käelisi oskusi arendada. Mõtlen, et läheks õige mõne meistrimehe juurde asja lähemalt tudeerima, sest enne töö kallale asumist oleks ju tore veidikenegi asjast sotti saada.

Mulle hästi meeldivad need kõik hingega asjad. Mõtleks vaid, neil toolidel istusid kunagi Poisikese vanavanavanemad. Milline rikkus, et sellised esemed endiselt olemas on. Ei anna ju võrrelda poeriiulilt pärit saepuruplaadiga (saepuruplaat on vahel ka hästi ilus ju!). Aga igale oma, nagu ikka!

Vaata Kadi kodukollasesmajas blogi SIIT