AIAHOOLIKU BLOGI | Viimased suvised ja esimesed sügisesed toimetused
Mul on suur rõõm selle üle, et mu valged lõvilõuad siiski teisele (ja nii uhkele!) ringile läksid. Selle vahepeal valitsenud kuivusega tundus, et juurde ei tule enam ühtegi õit ja olin päris kindel, et selleks aastaks ongi kõik. Hea veel, et taimi peenrast välja ei rookinud (mõte seda teha käis päris mitu korda peast läbi, aga õnneks hoidis miski mind siiski tagasi). Piisas vaid pisukesest jahenemisest ja paarist korralikust vihmasabinast, kui juba esimesed uued õied silmad lahti tegid ja nüüd on terve peenar kui õitemeri!
Ka mu uus katsetus lõvilõug “Antiquity” on hoogu sattunud ja kaunim kui suve keskpaigas. Juba hakkan sinnapoole kalduma, et äkki võiks teda siiski ka järgmine aasta kasvatada, ta on tegelikult ikka päris armas.
Budleiagi näitab veel üsna suvist nägu ja keskel peenras lokkavad kilbikud, tehes tagasi kõik, mis suvel põuaga tegemata jäi. Taustal hakkab lursslill oma uhkeid õisikuid sirgeks ajama.
Viimase uue peenraribagi jõudsin päevaliiliate jaoks tehtud ja kaks juba olemasolevat peenart korrigeeritud/kohendatud/täiendatud. “Ed Murray”, kes mul kuidagi õitseda ei tahtnud, kolis uude kohta ja tema asemel sai võimaluse “Candy Cane Dreams”. Loodan, et ehk rõõmustavad järgmine aasta mõlemad mul silma. Ja selles suhtes on blogi jälle üks tore asi – paned aga siin kirja ja lisad pildid, et mida ja kuhu istutatud sai ning pole enam muret, et järgmisel aastal kõik peast oleks pühitud ja segadus majas.
Ja kaks korda olen sügisestes toimetustes ka tubli või tublim kui eelmistel aastatel! Nimelt, punkt üks, mul ei läinudki see sügis meeles võrkiirise sibulaid soetada! Ise ka ei usu. Ma juba mitu aastat ihaldan neid oma aeda, aga meelde tuleb see alati alles kevadel, siis kui nad teiste aedades õitsele löövad ja sügiseks on jälle meelest läinud. Sel aastal aga oli meeles ja pealegi leidsin kaubandusvõrgust ühe eriti armsat pastellkollast jäätisetooni sordi.
Teine tubliolek seisneb väetiste muretsemises. Ma pean tunnistama, et ma olen selles suhtes siiani üsna kehv aiapidaja olnud. Aga see aasta olen pisut rohkem katsetanud ja aru saanud, et paljud taimed siiski vajavad lisatoitu, et end (eriti) hästi tunda. Näiteks okaspuud, mis tänu kevadisele spetsiaalse väetisega turgutamisele on rõõmsamad ja rohelisemad kui kunagi varem. Ja rooside puhul on samuti näha, et neile meeldis lisaramm. Mu roosaõieline tundmatu pole varem kunagi uuele ringile läinud ega nii uhket õiekrooni kasvatanud.
Muru väetamise avastasin juba eelmisel hooajal. Ega midagi – inimene õpib, kuni elab. NB! Erinev hooaeg nõuab erinevat väetist. Sügisene väetamine aitab mitmeaastastel aiataimedel talvitumiseks valmistuda. Paraneb taimede talvekindlus, taimed jätkavad kevadel häireteta kasvu, on tugevamad ja tervemad ning nakatuvad vähem taimehaigustesse. Sügisene väetis peaks olema lämmastikuvaene ning sisaldama rohkem fosforit ja kaaliumi. Väetada tasuks kõiki talvituma jäävaid püsikuid aias: okas- ja lehtpuid, ilupõõsaid, viljapuid, marjapõõsaid, maasikaid, vaarikaid, püsililli ja muru.
Muhedat ja värvilist sügist kõigile aiahoolikutele ja rohenäppudele!
LOE LISAKS:
