AIAHOOLIKU BLOGI | Uus tihaseliik, soojad ilmad ja oh küll ma olen tubli


AIAHOOLIKU BLOGI | Uus tihaseliik, soojad ilmad ja oh küll ma olen tubli
Foto: Kaia-Leena Pino

Vahepealsed suviselt soojad ilmad äratasid minus tõelise toimetamistuhina. Olen isegi üllatunud, kui palju tegelikult aias ära tehtud sai.

Peenraääred on enamalt jaolt kõik sirgeks aetud, sireli alt päevaliiliate tagant muru ja umbrohi likvideeritud (mis polnud teps mitte väike töö, aga õnneks tuli mu armas ema mulle appi ja nii oli seda meeldivas seltskonnas päikese paistel tõeliselt mõnus teha) ning kasvuhoonesse tekitatud uus vahekäigulahendus. Selle viimase üle olen eriti uhke, sest mind on algusest peale häirinud see, et vahekäiku jäi lihtsalt mullapind, kuhu muru ja võililled iga aasta kohe erilise naudinguga kasvama tükivad. Olen kaalunud selle kiviplaatidega katmist (liiga kallis, vajaks kellegi spetsialisti abi, sest ma ise selles plaanis osav ei ole), katsetanud multšiga (ei toimi, umbrohi leiab endale seal vahel ikka mõnusa pesapaiga) ning iga hooaeg pidevalt selle vahekäigu rohimisega ka tegeleda ei viitsi. Nüüd aga lõpuks lahendus leitud! Bauhausis on saadaval meetri kaupa müüdav puitlippidest põrandamatt, mida varem olin jupikese sauna tarbeks ostnud. Olin ka enne selle kasvuhoones kasutamise peale mõelnud, kuid vahekäik oli paari sentimeetri jagu liiga kitsas ja nii see lihtsalt mõtteks jäigi. Kuna aga nüüdseks oli üks vahekäigu servalaud otsast mädanema ja lagunema hakanud, siis otsustasin selle välja vahetada ja ühes sellega tegin ka vahekäigu pisut laiemaks, nii sai see täpselt sobivasse mõõtu. Aluspõhjaks laotasin kaks kihti geotekstiili, mille servad sättisin vahekäigu laudade alla ja sisekülgedele ning seejärel rullisin puitmati peale. Kena ja praktiline lahendus olemas nagu naksti! Ise tegin, ise olen rahul! Läkski “ainult” neli aastat selleni jõudmisega.

Seotud lood:

Maasikapeenrad said ka juba korda (oh küll ma olen tubli vol 2!) — see on töö, mida ma reeglina aina edasi lükkan ja eriti ei armasta, kuid see aasta oli seda esimeste päikesest palavate päevadega lausa lust nokitseda. Tagumise rea kõige kehvikumad taimed rookisin üldse välja ja sinna toon uued, teistest vanematest ridadest asendasin osad taimed eelmisel aastal ootele pannud poegadega. Nüüd jääb vaid saaki oodata, mida ilmselt väga kaua oodata ei tulegi, sest esimestel taimedel hakkavad õienupsud juba tasapisi lehtede vahelt välja trügima.

Lisaks nokitsemisrõõmule on ilusad ilmad pakkunud ohtralt märkamis- ja silmarõõmu. Esimesed kirjud liblikad, värskelt kohale jõudnud linavästrikud muru sees putukapatrullimas, terrassil kohatud miniatuurne draakon ja lõputud mullast välja tükkivad (pikisilmi oodatud) taimehakatised.

Fotol: vesilik ja linavästrik


Kirsiks tordil tabasin sireli otsast poseerimast enneolematu tihaseliigi, kelle kärmelt habetihaseks ristisin. Istus ja kenitles oksal ja narris Kassistenti, kelle karvu ta (Kassistendi arvates ääretult alatult) oma pesa vooderdamiseks usinalt ära kasutab.

(Habe)tihastel käib praegu tõsine ehitustöö. Nagu juba traditsiooniks saanud on üks pesa minu magamistoa akna alla jääva eenduva katuseserva all, kust kostab pidevalt toksimist. Tundub, et see kevad on tihasepaarike tõsisema ümberehituse ette võtnud (ega ma tegelikult väga täpselt teada ei taha, mida nad mul seal katuse all kokku keeravad …).

Ise aga keerasin vahepeal taas ühed otsapidi oma aiast pärit pühademunad kokku. Nagu juba traditsiooniks saanud, nii said nad ka see aasta taevakarva. Ja et asi igavaks ei läheks, siis ühe uue nüansiga — selle aasta uuenduseks sai ribastatud punane kapsas. Talle lisaks värvi andmas koduaia lillad krookused ning eelmise hooaja musta petuunia kuivatatud õielehed.

Tomatid sirutuvad ka kenasti. On teised juba päris hooga pikkust visanud ja esimesed hakkavad õienupse kasvatama. Kuidagi kärmelt käib see neil sel aastal. Aga hästi ongi, kasvuhoone on stardivalmis ja ma juba ootan seda aega, mil hommikul ise veel kergelt unisena kasvuhoonesse päikesesoojade tomatite järele saab suunduda.

Aga mõned asjad peavad ikka nässu ka minema. Näiteks sõid lehetäid sel aastal mu võõrasemade taimed ära. Täiesti uskumatu! Paar päeva ei hoidnud lähedamalt silma peal ja pisikesed rohelised pahalased suutsid mu taimebeebidest kogu elujõu välja imeda. Ja eelkülvatud eriti põneva ilme ja värvikombinatsiooniga sõrmkübaralill ei tõusnud kahjuks üldse üles. Aga noh, oleme ausad, ega talle olekski olnud raske aias sobivat paika leida, nii et tegelikult pole hullu. Lõvilõuad (kes on minu jaoks lausa kohustuslik kava, ja milliseid liike kuskilt valmistaimedena osta ei saa) sirguvad õnneks ilusti ja neid ootab kohe-kohe ees pintseerimine ja seejärel pikeerimine.

Fotol: Kolme sorti lõvilõuabeebid


Peenardel pakuvad ohtalt silmarõõmu kerapriimulad, karukellad ja hüatsindid.

Ja mu tibatillukene nartsiss (keda kevadel tükk aega peenardelt taga otsisin, sest ma ju loomulikult enam ei mäletanud, kuhu ma ta sügisel torkasin) õitseb imearmsalt ning kohe võtavad järje üle suuremad nartsissid ja esimesed tulbid.

Ahjaa … ja kasvuhoone tulbikatsetusega on veidi kummalised lood. Ühtpidi väga õnnestunud katsetus, nii laugud kui tulbid elasid talve muretult üle ja läksid hooga kasvama, kuid teistpidi — tulbid, mis pidid olema valged punaste triipudega kobartulbid, ei ole seda teps mitte, vaid on kahvatulillad üheõielised. Aga rõõmuks seegi. Nüüd tean, et saab ka nii ja järgmisel aastal katsetan juba suuremalt (ehk et karta on, et sügisel läheb kasvuhoone kõikvõimalikke potte, nätsikuid ja kasvuhoones talvitujaid tuubil täis, sest ka pottidest kasvuhoone mulda kolitud budleia, perovskiad ja punanupp elasid talve kenasti üle).

Nüüd aga peaks end kätte võtma ja aias esimese muruniidutiiru tegema, soojad ilmad on muru kiiresti pikkust viskama pannud.

LOE LISAKS:

AIAHOOLIKU BLOGI | Ilusa muru plaan: niidukiterad teravaks, väetiselaotur ja muruõhutaja

AIAHOOLIKU BLOGI | Kaua oodatud kaunitarid, vihmaussikompost ja uus tööriist