AIAHOOLIKU BLOGI | Tõrjun nuhtlust nuhtlusega ja üks tõeliselt imeline üllataja

 (1)
AIAHOOLIKU BLOGI | Tõrjun nuhtlust nuhtlusega ja üks tõeliselt imeline üllataja
Foto: Kaia-Leena Pino

Eelmises postituses juba kurtsin oma roosimurede üle — üks häda ajab teist taga ja kuna ma karmi keemiat oma aias kasutada ei taha, siis asusin looduslike abivahendite seas uurimistööd tegema.

Ja mis selgus — kõige universaalsemaks looduslikuks abimeheks roosikahjustajate puhul paistab olevat minu vana ja vankumatu vaenlane põldosi, kellest ma kuidagi aias lahti ei saa. Nii kogusingi endale korraliku vihu osja — tõsi küll, mitte omast aiast, sest siin olen ta siiski üsna napiks rohitsenud, vaid meie külaplatsi äärest niiduservast, ja panin poti tulele. Pritsimisvahendi valmistamiseks piisab 200 grammist värskest ürdist, mida tuleb kahe liitri veega tunnike kergel kuumusel haududa lasta. Pritsimiseks lahjendada hautist veega vahekorras 1:10. Pritsida tuleks kuni hilissuveni iga nädal — püüan selles osas tubli olla, sest paistab, et ega muidu joonele tagasi ei saa selle roosikupatusega. PS! Pritselahusele tasub kleepuvuse tõstmiseks lisada törtsuke rohelist seepi.

Teise katsetamist väärt mõtte leidsin järgmiseks aastaks veel — roosidele tasuks seltsiks istutada murulauku või või küüslauku, ka see hoidvat kõikvõimalikud tõved ja kahjurid eemal. See murulaugumõte hakkab mulle juba päris tore tunduma — tal on igati kaunid õietupsud ning ta peaks mulle sinna rooside vahele sobima küll — otsisingi lisaks mõnda õitsejat, kes aitaks täita tillukest õitsemispausi seal peenras.

Seotud lood:

Aga et oma aiaelule pisut vaheldust oleks, põikasin Tartus käies sisse sealsesse botaanikaaeda. Pean piinlikkusega tunnistama, et varem ei olegi sinna jõudnud — mõelnud olen minekule korduvalt, aga alati on mingi segav tegur vahele tulnud — küll on kiireks läinud või on ilmataat asja vussi keeranud. Seekord aga oli kõik hästi — olemas oli meeldiv kaaslane, ilm oli ideaalne ja ajasurve kuhugi tormata puudus. Ja pean tunnistama, et olen siiani vaimustuses! Midagi nii kaunist ja uhket ei osanud ma oodata. Tartu botaanikaaed on Tallinna omaga võrreldes väike ja kompaktne, kuid oi kui kenasti hoolitsetud ja läbi mõeldud. Ravimtaimede aed, alpinaarium, püsikute aed … üks kaunim kui teine. Tõeliselt imeline üllataja!

Foto: Ravimtaimeaed

Loe veel

Fotod 2X: Alpinaarium

Alpinaariumi peenardelt avastasin ka oma suure lemmiku (oh leiaks talle vaid omas aias sobiva koha!) tibatillukese hosta “Lucky Mouse Ears”. Ja püsikute peenras tuvastasin, kes on see isetekkeline täpiliste lehtedega kaunitar mu päevaliiliate vahel — tegu on Balti sõrmkäpaga (alumisel pildil all keskel).

Ja kirsiks tordil üllatas meid täies õies pojengiaed! Selle kirjeldamiseks jääb ausalt öeldes sõnadest väheks — seda peab ise nägema ja kogema (ja nuusutama!!!). Nii et vutt-vutt Tartu Botaanikaaeda kõik pojengisõbrad, enne kui kuumad päevad selle iluga üks-null teevad!

Aga eks mu oma aedki on end jaanipäevaks pidurüüsse sättinud — vanad head pojengisordid on täies õies (ja oi kui palju neid õisi see aasta on!) ning levitavad joovastavat lõhna; kitseenelad, faasseni naistenõgesed ja murus lokkav ristik meelitavad mesimumme ning üksteise järel avavad õisi iirised ja roosid. Kohe-kohe on alustamas esimesed päevaliiliad — õienupud on juba päris suured.

Tomatid on aga kasvuhoones täiesti hulluks läinud. Viskavad see aasta sellise hooga kasvada, et varsti tuleb kasvuhoone kabrioletiks teha. Aga õnneks kasvatavad seejuures ka kenasti õie- ja viljakobaraid, nii et üldiselt võib rahul olla.

Suurt silmarõõmu pakuvad jätkuval magunad — kahvaturoosa “Princess Victoria Louise” on ikka ütlemata kaunis! Mul on nii hea meel, et see aasta on mõlemad puhmad end õide ajanud.

Ja maja ette ämbritesse sai minu meelest ka üks ütlemata tore valge kombo kokku — aedkannikesed, kerge sinise varjundiga kuldkakrad ning karvane kadakkaer, kes üllataval kombel talve maja ees potis teist nägu tegemata üle elas.

Siinkohal ongi vast paslik lõpetada. Imelist jaani kõigile! Tõmmake hinge, nautige oma aia ilu ning vahelduseks põigake korra metsavahele jaaniusse ja sõnajalaõisi otsima!