AIAHOOLIKU BLOGI | Suhupistmishooaeg kogub tuure
Eks ma tegelikult olen nendega ka kurja vaeva siin näinud — kes eelmisel aastal blogi luges, see teab, et naabri aina kasvav ja kasvav elupuuhekk kippus mu vaarikatele tõsiselt liiga tegema. Aga Aiahoolik ei anna alla — sügisel said taimed korraliku törtsu kanakakat ning kevadel turgutasin taimi tavalise ja vihmaussikompostiga (see viimane on tõeline imevahend!!!). Korjasin kokku ja istutasin ritta ka põõsaste vahele lipanud ja kasvuhoonesse trüginud vaarikataimed ning poputasin neid hoolega. Ja seda, kui mitu korda ma naabri hekki tagasi kärpisin, ja kui mitu autotäit elupuuoksi sai jäätmejaama tassitud, seda ei mäleta enam keegi. Aga asi oli vaeva väärt — see aasta on pilt hoopis teine — vaarikaid kenasti pikad read, taimed tugevad ja rõõmsad ning marjadest lookas. Hing ja suu ja kõht rõõmustavad!
Esimesi marju saab ampsata ka mustadelt sõstardelt ja punasedki hakkavad tasapisi värvi võtma. Kirsse jagub mõnuga, rästaste peletamiseks ripub oksal CD-plaat ja maasikad ei paista see aasta otsa saavatki — see vahepealne vihmaperiood oli minu kuivas aias tõeliseks õnnistuseks! Küll see Aiahooliku elu on ikka ilus — kui sajab, siis oled õnnelik selle üle, et seni kuivas vaevelnud maasikad saavad kastetud ja kaev täitub veega; kui paistab päike, siis naudid järjest avanevaid õisi ja valmivaid vilju!
Magusatele marjadele lisaks hakkab aina enam ka soolasema poole kraami tulema. Kasvuhoones on esimesed “Mandatid” “Betaluxi” eeskujul punastama hakanud ning oad on kohe-kohe pottipaneku kõlblikud. Homme ilmselt tirin ka paar porgandit välja, on nad küll veel üsna peenikesed, aga mis sa teed, kui isu on nii suur, et enam oodata ei kannata.
Lisaks suhupistmistele on käes aeg talvistele kosutavatele jookidele mõtlema hakkamiseks ja selles suunas tegutsemiseks. Üks minu suur lemmik on siinkohal lavendel, mille varumiseks on just praegu õige aeg. Lavendliõite kogumiseks tuleks õiekobarad maha lõigata enne nende avanemist ehk et siis, kui õied on alles nupus. Parim korjeaeg on ennelõunal ja kindlasti tuleks õite korjamiseks valida kuiv ning päikeseline päev. Kuivamiseks vajavad õisikud varjulist õhurikast kohta, kõige parem on need puntidena üles riputada, kuigi mina kuivatan pliidi peal paberil ja toimib ka nii väga hästi. Kui õisikud on täielikult kuivanud, hõõrun õied vartelt maha ning panen talvise tee jaoks tallele. Pole paremat unetoojat, kui rooibose tee väikese koduaia lavendlilisandiga! Ja milline lõhn!
Õiteilu osas jagub samuti rõõmu. Kasvõi seesama eelmainitud lavendel, kes terrassi peal potis on juba täies õies. Igasugu potiskasvajatega olen sel aastal üldse päris rahul. Must petuunia on seekord eriti uhke (ja tundub, et võin siinkohal taas vihmaussikomposti tänada) ning moodustab maitsetaimede poti ja lavendlipuhmaga mõnusa kontrasti. Ka terrassi teise nurka sai puht kogemata mõnusalt lopsakas potitäis kahvatukollast surfiiniat ja kasvuhoonesse tükkinud nõianõgest, keda ma ei raatsinud minema visata.
Mulle endale teevad erilist rõõmu eelmisest aastast pärit tillukesed alpikannid, kes on end üllatavalt ilusaks kosunud ja tuubil õisi täis. Tavaliselt ei kipu mul nendega õnnestuma — ma ei raatsi kunagi ära õitsenud alpikanni minema visata ja püüan teda elus hoida, kuid üldiselt kasvatab ta edaspidi parimal juhul vaid paar niru õiekest ja ega temast suuremat rõõmu pole. Seekord aga on nendega üle ootuste hästi õnnestunud. Ja majaesist valget kombot sai ühe toreda luuderohulehise pelargooniga värskendatud ning kuuri ees ilutsevad kirjulehelised pelargoonid on nii mõnegi särtsaka õie endale peale kasvatanud.
Ilus on aias! Ja mis kõige toredam — ajahetk on selline, et edasi tõotab aina ilusamaks minna!
