AIAHOOLIKU BLOGI │ Sügise viimased suuremad tööd ja hooajal otsad kokku


AIAHOOLIKU BLOGI │ Sügise viimased suuremad tööd ja hooajal otsad kokku
Foto: Kaia-Leena Pino

Hoolimata sellest, et väljas muudkui sajab ja et vaarikate ja sõstarde all laiub järv ja õue minnes tuleb nüüd juba tõsisemad vammused selga tõmmata, mulle ikkagi meeldib sügis! Eriti sel aastal, kui kõik on nii erakordselt värviline. Ma teist nii värvikirevat sügist vist ei mäletagi — autoga ringi sõites või külavahel jalutades aina imetle!

Foto: Kaia-Leena Pino

Ka aias jagub veel imetlemist. Lursslill on täies õies ja talle on toeks veel viimased uhkelt punased lõvilõuad. Siin-seal pingutavad kivikilbikud ja roosid ning ka valged lõvilõuad ei anna veel alla.

Lursslill “Black Negligee” Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
Seotud lood:

Viimased tõsisemad aiatööd on ka üllataval kombel enamikus tehtud saanud. Tõsi küll, kõigi puhul ei käinud endal jõud üle ja tuli abiväge kutsuda (üldiselt meeldib mulle kõigega ise hakkama saada, aga ehk on teinekord ka see abivajaduse tunnistamine tugevuseks). Üheks selliseks tööks oli sarapuu tagasilõikamine. Olen teda varasematel aastatel ise või mõne sõbra abiga nüsinud, kuid nüüd oli aeg käes asi korralikult ette võtta. Nii tuligi mulle appi omaaegse Viimsi Puukooli omanik ja tõeliselt pädev haljastaja Toomas Kirotar, kes professionaali käe ja saega asja nagu naksti korda ajas. Ja puu sai tõesti ilus, lõigatud kujult kenasti ümaraks ja oksalõiked ilusti viltu, mitte nagu tüükad püsti. Nüüd on peenardel ja murul taas rohkem päikest ning minul kenam vaade. Lisaks sain ka ise proovida, kui raske või käsitletav see pika varre otsas oksasaag on (küllaltki raske, kuid häda korral saaks vist ka ise hakkama, võib-olla tuleb ostmist kaaluda, sest sellele saab ka hekilõikaja otsa panna ja nii oleks mu elupuuheki lõikamine märgataval mugavam, ei peaks redeli otsas kõõluma) ja törtsu hekilõikamisnõuandeid pealekauba! Aeg-ajalt on kasulik, kui mõni tõeline professionaal mõne töö ära aitab teha ja mõne teise töö osas tarka nõu annab!

Sarapuu enne ja sarapuu nüüd Foto: Kaia-Leena Pino

Teine töö, mida olen aastaid mõtteis mõlgutanud, aga milleni kunagi pole jõudnud, on hetkel pooleli, nimelt mustsõstardele põõsatugede paigaldamine. Mu ülisuurte ja maitsvate mammudega põõsad on üsna väänlevate okstega ning kipuvad pikaks venima ja alla vajuma. Nii on nende eest kehva niita ning ega seegi pole mõnus, et mammud vastu maad kipuvad vedelema. Paigaldamine, mis esimese hooga tundus imelihtne, osutus küll tsipa keerulisemaks kui ootasin — tugede jalad on päris pikad ja nii tuleb need sügavale maase toksida, mis aga pole teps mitte nii lihtne. Ilmselt pean kangiga augud ette tegema ja siis uuesti katsetama, aga noh, vähemalt algus on tehtud!

Foto: Kaia-Leena Pino

Kasvuhoone sai samuti tühjaks ja viimased rohekad tomatid läksid koos õuntega jahedasse tuppa kasti puna palgele koguma (õunte seltsis punastuvad nad tõhusamalt).

Foto: Kaia-Leena Pino

Ja kohe-kohe kolin kasvuhoonesse talvituma oma pottides ilutsenud püsikud, et need siis järgmisel kevadel taas õue kolida. Samuti leidsid (ja leiavad järjest) kasvuhoones koha ämbritesse pistetud sibulilled — tulbid ja laugud, keda on sedasi tore kevadeks ilu tooma kasvatada. Minu suureks rõõmuks õnnestus kaubandusest leida minu suur lemmik, tulp “China Town” — imeuhkete roosakas-rohekate õite ja valgeservaliste lehtedega imekaunis sort. Nii et kevadel on, mida oodata!

Foto: Kaia-Leena Pino

Õuntega on ka nüüd ühel pool. Sai vist see aasta pool küla nendega ära varustatud + sõbrad-sugulased ja Õunastopi vedu sinna otsa! Nii tore, et kõik tee kellegi kõhtu või moosipurki leidsid, kahju oleks olnud neid, mida ise ära tarbida ei jaksa, lihtsalt komposti visata (rääkimata sellest, et ega see kompostilegi hea poleks olnud). Ja käputäis jäi veel puu otsa lindudele maiustamiseks.

Foto: Kaia-Leena Pino
Õunamaias siidisaba Foto: Kaia-Leena Pino


Ka viimased seemned on võetud, et järgmisel aastal lemmikõitega uuele ringile minna ning viimased seenedki korjatud — see aasta oli mul maja taga kase all tõeline kaseriisika paradiis, polnud vaja metsa minnagi.

Nii et olen vist peaaegu talveuneks valmis, kui mõned viimased pisitoimetused välja arvata. Seega ongi paslik ka blogis selleks aastaks otsad kokku vedada ja öelda, et kohtume uuesti uue hooaja alguses!

Tööd, mis veel teha jäävad...

  • põõsatugede paigaldamine lõpuni viia
  • hüatsindi sibulad tagasi mulda
  • viimased taimepealsed lõigata ja koristada
  • potitaimed kasvuhoonesse talvituma kolida
  • elupuuhekk pügada

Meelespea uueks hooajaks

  • õhuta ja väeta muru — see aasta jäi tegemata ja vahe on märgatav
  • kasuta rikkalikult vihmaussikomposti — see on tõeline võluvahend (pikemalt jutustasin sellest siin)
  • külva lobauba varem kui sel aastal
  • veebruaris ära unusta pelargooni talveunest äratama hakata
  • puutuhk hoia roosidele! (aitab haiguste vastu)