AIAHOOLIKU BLOGI | Sügise ja suve vahepeal


AIAHOOLIKU BLOGI | Sügise ja suve vahepeal
Foto: Kaia-Leena Pino

Eelmises postituses jäin pooleli hostade juures ja selle juures, et kraapisin peenrast välja vanad valgekirjud hostad, mis suve lõpuks alati tigude poolt ribadeks näritud said ning muretsesin juurde kaks teokindlat sorti.

Või noh, vähemalt nii ma arvasin. Ilmselt oleksin ma pidanud seda tigudele ka ütlema, et need sordid on teokindlad, sest „Tootie Mae“ on juba päris korralikult ära augustatud. Lootus muidugi jääb, et ta läheb hetkel kaubaks seetõttu, et on alles beebitaim ja lehed pole veel nii paksud ja tugevad, kui need päriselt olema peaksid. Eks järgmine aasta annab arutust. Samas, minu suur lemmik, hallikassiniste valge servaga lehtedega „El Nino“ tundub aga vähemalt hetkeseisuga tõesti tigudekindel olevat, kahe taime peale on lehtedele tekkinud vaid üks auk. Lisan pildi ka, kuigi ega õiget ilmet praegu veel ei näe, tegu ikka päris pisikeste taimebeebidega ja peenar juba sügiseselt hõre. Kes sortide päris ilmet näha tahab, siis võtke appi sõber Google. Aga vähemalt on, mida uuel hooajal taas põnevusega oodata.

Kui siiani oli september erakordselt soe ja suvine, siis nüüd läks väljas ootamatult täitsa sügiseks. Et üleminek soojalt suvelõpult sujuvam oleks, tõin enda lainele häälestamiseks pottidesse/kastidesse mõned kanarbikud ja eerikad. Viimased sobivad toredasti rebasheinaga, kelle sabad on suve lõpuks mõnusalt pikaks veninud.

Seotud lood:

Kuid üldiselt on aed siiski veel üllatavalt suvine. Lõvilõuad ei väsi õitsemast, siilikübarad hoiavad uhkelt päid püsti ja kilbikud pole terve suve jooksul õitsemises kordagi pausi teinud.

Tänu pikalt kestnud soojale ja ilusale ilmale on ka kasvuhoones endiselt suur suvi ning tomatiuputus jätkub septembrile mitteomase hooga. „Mandat“ on tihedalt pisikesi ja magusaid punaseid nupse täis ning ka mu teine suur lemmik „Green Zebra“ annab sel aasta erakordselt rikkalikku saaki. Ka „Lihavõttemuna“ ja „Vesuvio“ on tomateid täis. Tuleb leida hetk ja taaskord tomatimoosi keeta.

Loe veel

Aialinnudki on veel suvisel lainel ja õunapuudes ja kase otsas käib viimaste pesakondade tihe askeldamine. Muruplatsil patseerivad värske väljalaske linavästrikud. Üks on neist eriti julge ja eriti jutukas – murul patrullimist saadab lakkamatu sädinavada.

Kuid aina valmivad õunad-ploomid annavad märku, et kohe-kohe tuleb end päriselt sügisesemale lainele häälestada. On aeg tasapisi suve alguses üles võetud lillesibulaid välja otsida ning reha ja vaim sügislehtede riisumiseks stardivalmis panna.

Ahjaa … ja õuntest-ploomidest rääkides – kuna neid on see aasta tõeliselt palju ja nad on tõeliselt suured, mahlased ja magusad, siis on ainult rõõm neid teistega jagada. Osa õunu olen Õunastopi abil nendeni toimetanud, kes muidu ilma õunata jääksid, osa olen ühes ploomidega aia taha sättinud. Kõhklesin küll veidi, et ei tea, kas keegi soovib, kuid kauss tühjeneb iga kord kui võluväel. Ja ühel päeval oli kauss koos toreda tänuga aeda tagasi tõstetud. Nii armas!