AIAHOOLIKU BLOGI | Segased lood aiaelus


AIAHOOLIKU BLOGI | Segased lood aiaelus
Foto: Kaia-Leena Pino

Viimased kaks nädalat on aiaelus/olemises olnud üsna segased lood. Suurele soojale järgnes väike lumi ja (ausalt öeldes päris vastik) külmaperiood, mis nii aial kui minul endal rütmi pisut sassi lõi.

Ja lõi rütmi sassi ka aialindudel – kuldnokad, kes end juba kasti sisse sättima olid hakanud, tegid lumeehmatuse peale vehkat ja neid polnud rohkem kui nädal aega üldse näha. Tihased hakkasid uuesti akna taga süüa nõudmas käima ja proua leevike istus pikki tunde jahmunult sarapuu otsas.

Nüüdseks on kuldnokad tagasi, kuid kas sellest pesateost enam päris asja saab, pole ma kindel. Vahel on neid pesakasti juures näha küll, aga kuidagi harvad ja kaootilised tunduvad need käigud. Eks aeg näitab. Eelmine aasta käis samal ajal juba tõsine pesavahet saalimine ja toidu tassimine.

Lume lahkudes aga jõudis kohale järgmine kevadine aiakolleeg, aed-lepalind ning ka lehe- ja põõsalinde on aina rohkem näha. Järgmisena ootan must-kärbsenäppide ehk metstikkude saabumist.

Seotud lood:

Segaseid lugusid jagub ka peenardele – enam kuidagi ei mäleta, kas tippisin peenrakasti porganditele lisaks ka rediseseemneid või mitte ja üleöö kadusid kasvuhoonest kenasti kasvama läinud salatirida ja redised – kuhu (või kelle kõhtu), pole täpselt teada, aga ise kahtlustan süüdlasteks traatusse. Kartulitestini/lõksuni pole veel jõudnud, laisk nagu ma olen. Kellel samasugune häda majas, siis kartulilõks toimib järgmiselt: poolita üks kartul ja kraabi seest pisut õõnsamaks, säti kartulipoolik(ud) kummuli mullapinnale. Hommikul korja maiustama kogunenud pahalased kartuli alt kokku ja korda protseduuri seni kuni plats puhas.
Õnneks hakkab söödavat kraami tasapisi ikka aina enam saama. Enam ei pea salatilisandina vaid naadiga piirduma (ma ei tea, miks küll keegi seda üleöö ootamatult nahka ei pista …), peenardelt saab juba tublisti murulauku ning ka rabarberit on esimesed varred kõhtu jõudnud (ja ma juba ootan seda esimest kooki!!!).

Loe veel

Tomatid harjutavad kasvuhoones ja esimesed neist on juba õites. Tõotab see aasta üsna varast tomatisaaki. Kohe-kohe peaks nad püsivalt paika istutama, kuid hetkel veel ei julgenud, mine tea, mida see ilmtaat mõni öö siin veel kokku võib keerata.

Natuke olen tubli ka olnud – lõpuks ometi jõudsin lõvilõuad pikeeritud, kuigi halb ilm väljas halvas kuidagi ka tubase motivatsiooni. Samas, ehk nii pidigi minema, sest nõnda sattusin selle toiminguga puht kogemata külvikalendri järgi vägagi soodsatele istutuspäevadele.

Kuid segastest lugudest hoolimata jagub peenardel aina enam õiteilu ja kohe-kohe on startimas terve hulk uusi ja kauaoodatud lemmikuid.

Foto: Pojengide punased varred ja pastellkollased priimulad pakuvad kauneid kontraste

Foto: Kobarhüatsint avab kohe-kohe oma õienupsud

Foto: Püvililled on täies hoos

Foto: Lilladel kilbikutel on sel aastal ka lehed uhkelt tõmmud

Foto: Karukellad õitsevad väsimatult ja on aina kaunimad

Foto: Kauaoodatud kaunitar – tulp “Estella Rijnveld” ajab pead püsti

Ohh, küll see kevad on ikka mõnus aeg! Iga päev on, mida uurimas ja puurimas käia, linnud üha siristavad ja söödavat aina kasvab! Elu on ilus!

LOE LISAKS:

15 kaunimat suvelille, mida algaval aiahooajal kindlasti kasvatada

Häid põhjuseid, miks tasub sel hooajal aeda ohtralt lavendlit istutada