AIAHOOLIKU BLOGI | Rahutu ilmataat on maalinud imekauni sügise
Õnneks küll kergelt, nii et pelargoonid, keda ma pole siiani raatsinud varju alla tuua, jäid ellu ning mu ämbribudleia ja puu otsas ootel olevad õunad samuti. Ja tegelikult tõi see ainult rõõmu — tänu öisele külmale saabus imeilus hommik, taevas selge ja sinine, õied peenardes kaunilt pisaralised ning puud tõeliselt säravates sügistoonides. Mõnus! Käisin salvestasin viimaseid õisi pildile ja nautisin sügiselõhna.
Neid hallapisarais õiepilte võiks vist postitama jäädagi! Ülejäänud leiab Aiahooliku Facebooki lehelt. Ühe vaid lisan veel, sest need pärlid kibuvitsalehtedel on liiga kaunid, et neid mitte jagada (ja pole ka õied, nii et sellega vabandan end ehk välja)!
Aialinnud on samuti sügisrahutuks muutunud, koputavad südamele, et kuule perenaine, külmaks kisub, süüa tahaks. Ja noh, nad ei koputa mitte ainult südamele, vaid igale võimalikule aknale, isegi teise korruse vannitoas ei saanud enam asu enne kui läksin alla ja restorani avatuks kuulutasin. Nälg paistab olevat erakordselt suur, ei tea, kas tähendab eriti külma talve tulekut?
Ja tore on see, et lisaks sulissõpradele sumises täna õitel veel päris mitmeid mesilasi. Mõni tundus küll õiel pigem tukkuma kippuvat, aga eks ole päikese käes tukastamiselgi oma võlu.
Aiahoolikul aga pole mahti sügispäikeses tukkuda. Tänu ilusale ilmale võtsin lõpuks ometi end kätte ja tegin kasvuhoone tühjaks, olen sellega siiani aina venitanud ja venitanud. Tegelikult võib-olla oligi hea see venitamine, sest üllatavalt palju sai veel väga kobedaid ja maitsvaid tomateid. Nii head viimast saaki pole varem olnudki, eks see imeliselt soe ja päikeseline suvi oli siinkohal abiks. Ja peab ütlema, et “Vesuvio” sort tõestas end — ta paistab tõesti erakordselt hästi säilivat. Kogusin kobarad kokku ja otsin nüüd kohta kuhu nad rippuma panna (nii nagu nende kodumaal Itaalias kombeks on). Ühtlasi sai sellega tehtud ruumi külma- ja niiskusõrnematele tegelastele, kes hetkel veel õues pottides laiutavad, kuid saavad nüüd krõbedamate külmade eest tasapisi kasvuhoonesse talvituma kolida. Kasvuhoonega seoses on üks eksperiment veel plaanis. Kuna tulbisibulaid sai see aasta (khmm … huvitav küll kuidas?) ootamatult palju ja millegi pärast on neid viimastel päevadel mõned pakid veel lisaks kogunenud, siis katsetan sellega, et tipin nad ämbritesse ja panen kasvuhoonesse kevadet ootama. Ehk saab kevadel nõnda kauneid tulbiämbritäisi varakult aeda kaunistama tõsta.
Ka hüatsindid ootavad veel maha tippimist. Samuti tuleb kuldnoka pesakast uuega asendada, sest vana loobus selle suvega lõplikult ära ja kukub kohe-kohe puu otsast alla. Kevadel kipub õige hetk alati mööda minema ja sel aastal hoidsin hinge kinni, et kast enne kuldnokapoegade lennuküpseks saamist alla ei potsataks. Imekombel püsis täpselt õige ajani ja alles suve lõpus andis lõplikult alla. Nii et tegemist jagub. Ja tore, kui ilm neid tegemisi toetab ja saab toimetuste vahele nautida viimast sooja päikesepaitust ning imetleda sügise kirjuid lehti. Ning ehk veel päris läbi see hooaeg ei ole, sest tõsisemate külmade kuulutajaid suuri linnuparvi pole veel üle maja sõudma hakanud.
Lõpetuseks mõned sügiskirjud klõpsud veel ja kaks kaadrit mu tõmmulehelistest lemmikutest, kellest ma kohe kuidagi üle ega ümber ei saa. Häid päikeselisi sügispäevi ja ärge siis unustage lehtedes sahistada!
LOE LISAKS:
