Võiks ju arvata, et kui muld on muutunud tolmuks ja maa on meetri sügavuseltki tuhkkuiv, siis hakkavad ka taimed lõpuks jonnima, aga tundub, et nad õnneks hetkel veel väga ei nurise. Järjest avavad õisi pojengid, kellest valgetele pakuvad kontrasti tumedad iirised ning lursslille tõmmu lehepuhmas, lupiinid on täies õies (kuigi nende hulgast on selle talvega kadunud tavaline lillakassinine toon) ning liivatee levitab südasuvele omast aroomi. Aed on üldse hetkel erakordselt lõhnav (ja sidisev ja sirisev)!

Toredal kombel õnnestus nädala algul asjakohaselt tähistada ka Pokukalendri Punase maasika päeva ja seda puht kogemata (kes ei tea, kes või mis on pokud ja/või mida kujutab endast Pokukalender, siis viimane aeg end kurssi viia!). Kes juba eelmisel aastal blogi luges, see võib-olla mäletab mu tuletõrjetorbikus kasvanud roosade õitega maasikat. Sügisel läks maasikas kasvuhoonesse talvituma ning mul oli kindel plaan ta kevadel torbikusse tagasi istutada, aga lõpuks muude toimetuste kõrvalt ununes ja nii ta kasvuhoonesse jäi. Ja oligi tore, sest täpselt Punase maasika päevaks küpsetas ta mulle esimese punase maasika valmis. Maitses õite magus! Ja tundub, et peenardelt hakkab kohe-kohe lisa tulema.

Tulevastele maasikmammudele mõeldes tuli meelde veel üks krõbekuivuse positiivne aspekt — nimelt tigude/nälkjate vähesus. Neid peaaegu et polegi! Mul pole kunagi olnud nii kauneid hostasid ega nii uhket salatit. Alati on teod mõlemad üsna kähku auguliseks uuristanud. See aasta aga lokkavad nii salat kui hostad täies uhkuses.

Ahjaa … Prääksuvast seinast pidin ma ju ka rääkima. Nimelt juba paar nädalat kostab mu seina seest imelikke hääli. Magada on kõrvatroppideta üsna keeruline, sest eriti just õhtusel või öisel ajal kostab mõne aja tagant täpselt voodipäitsi taha jäävast seinast prääksatusi (muud moodi ma seda heli kirjeldada ei oska). Algul mõtlesin, et äkki on mõni lind seina sisse pesa teinud ja pojad teevad pesas häält, kuid õues visuaalset vaatlust teostades paistis, et ühelgi linnul sealt end kuskile sisse pressida ei annaks. Küll aga saalisid laudise vahelt usinalt sisse-välja kimalased. Samuti on neid aias üha enam agaralt ringi toimetamas. Tundub, et tuleb kõrvatroppidega magatud suvi ( … või ehk on siiski part? )
Aga eks ole mu oma viga, et ma kimalastele aias nii ahvatleva söögilaua katnud olen. Ega neid kauneid õitsvaid ja lõhnavaid õisi siis ainult mina hinnata ei oska. Lõhnav kuslapuu meelitas neid seekord nii väga, et nad rippusid selle õite küljes kui väikesed põrisevad pallikesed. Muru sisse jätan sumistajatele ristikulaike ja juba on otsa lahti teinud nende suured lemmikud kitseenelad ning liivatee. Lupiinid meeldivad neile muidugi ka ja kui juba hiid-iisop ja sügisastrid õitsema lähevad, siis on puhta pidu ja bankett! Tegelikult pean tunnistama, et mul on nendega üsna ühtemoodi maitse.

Ja kui juba aiaelanikele jutt läks, siis ei saa ma (jah, ma tean, jälle!) ei üle ega ümber oma metstikupaarist. Nende toimetamist on lihtsalt nii tore jälgida. Nad on mind üsna omaks võtnud ning teevad oma näpsamistiire juba üsna minu nina all. Muide, selle näpsamise järgi nad endale ametliku nime saanud ongi. Metstikk ehk kärbsenäpp jahib saaki oksal istudes ja passides (tihti seejuures mõnusalt saba kõlgutades), sööstab siis äkitselt õhku ja teeb tormaka pirueti lendava putuka suunas. Napsanud saagi nokka, naaseb ta samale kohale või pisut eemale. Kui pojad pesas, nagu minu omadel, siis läheb kinnipüütu otse pessa. Vahepeal toob hooliv papa ka oksal kiirest putukajahist puhkavale prouale mõne ussikese. Milline romantika!

Aga ega neid kauaks ilmselt siin enam pole. Täna olid nad üsna ärevad, nii et tõenäoliselt on pojad kohe-kohe pesast välja lendamas ja seejärel teevad ka vanalinnud vehkat. Kuid tore on see, et järgmisel kevadel on nad jälle tagasi.

Tomatirindel läheb ka kenasti. Vesuviod aina paisuvad ja Lihavõttemunad lähevad üha triibulisemaks, Green Zebrad samuti. Ka Terma ja Mandat edenevad hooga.

Ja kuuriesine sõnajalg on kenasti lopsakas, nii et jaanipäeval on, kust sõnajalaõit otsida.

LOE LISAKS: