AIAHOOLIKU BLOGI | Peamiselt roosidest, veidi ka vihmast ja mesilinnumurust
Väljas sajab vihma. Mis iseenesest on tore, sest aed pole pikast kuivuseperioodist ikka veel päriselt taastunud. Väike varjukülg selle vihma ja halluse juures on muidugi see, et mul on esimest korda üle pikkade aastate päriselt-päriselt puhkus, mille plaanisin veeta aias päikese käes vedeledes, raamatut lugedes ja niisama mõnusat olemist nautides, kuid paistab, et sellest heast plaanist ei tule vähemalt hetkel suuremat midagi välja.
Aga olgu peale, püüan mitte lasta end sellest liigselt häirida ning naudin vihmamärgi maasikaampse ja piiskadega kirjatud roosiõisi. Viimaseid on kummalisel kombel mu aeda aina rohkem tekkinud. Miks kummalisel? Aga seepärast, et mulle pole roosid aias kunagi väga meeldinud. Nüüd aga on hakanud järjest rohkem meeldima. Võib vist lausa öelda, et nad meeldivad mulle juba kohe väga. Kõik sai alguse toredast kollasest roosist, mille mu armas tädi ja täditütar mulle (ma ei mäletagi enam, kas sünnipäeva või soolaleiva) kingiks tõid. Roos leidis koha elutoa akna alla tekkima hakkanud peenras ning on seal rõõmsalt kasvanud nüüdseks juba viis aastat, seltsiks roosade õitega maasikas, mägisibulad ja sügisaster ning vastavalt aastale ja tujudele kas lilla basiilik, valged või punased lõvilõuad või keskpäevalilled. Sorti kahjuks enam ei mäleta, mul on küll toonaste piltide peal ka silt paista, kuid kahjuks pole nimi sellelt loetav. Ehk teab keegi arvata?
Tasapisi olen sõbraks saanud ka oma värava kõrvale jääva peenra ja sealsete roosidega. Eelmisel aastal muretsesin sinna mõned isegi juurde. Kui algas minu aeg siin aias, oli see peenar üks paras peavalu — paksult suvaliselt istutatud taimi ja umbrohtu täis. Kõik oli liiga üksteise otsas, lisaks kippusid vaarikad peenrasse trügima ning kogu kupatus nägi päris hale välja. Nüüd, viis aastat hiljem, olen lõpuks ometi ka selle nurgakesega enamvähem rahul (sest päris lõplikult rahul ei saa ju kunagi olla).
Vanadest olijatest, kes sellest pusast päästetud sai, meeldib mulle eriti üks tugev ja pika õitsemisega sügavpunane roos. Taaskord sort teadmata.
Eelmisel aastal tõin peenrasse kolm roosi juurde. Üks tundus, et ei saanud siiski päris õige värvivalik. Ju ta sai sellest ka ise aru, sest tema üle talve püsima ei jäänud. Küll aga pidas uskumatult hästi vastu pisikese ja niru paljasjuurse istikuna toodud “Velvet Cover”. Õitseb vapralt ja on siin peenras lavendli ja okaspuude vahel imearmas.
Veidi kummaline on lugu aga teise eelmisel aastal toodud roosiga. Mu “Chili Clementine” elas küll talve kenasti üle ja kasvatas uhke puhma ja muudkui õitseb, kuid õied on ilmet muutnud. Kui eelmine aasta olid õied sellised nagu üks “Chili Clementine” olema peab — säravpunased ja kollased siirud-viirud sees, siis see aasta on ta kasvatanud punased õied, mis südamikust kollakad. Mitte et see kole oleks, kuid tegelikult mulle just need triibud seal õite sees meeldisid. Aga olgu pealegi. Las ta olla siis niisama ilus. Ongi huvitav oodata, millega ta järgmisel hooajal välja tuleb.
Ka roniroos on sel aastal päris lopsakas ja uusi õisi aina avaneb.
Viimase tulijana sekundeerib roniroosile vanaroosat tooni ja tumedate lehtedega “Chrystal Palace”. Kuid sellega pole selle peenra roosiilu veel lõppenud. Ka tumedam roosa pinnakatteroos, kes õitseb lavendliga käsikäes, on pungad stardivalmis pannud ning peagi on ka tema õites.
Ohh, paistab, et seda roosijutu jagus nüüd üsna pikalt. Tegelikult tahtsin korra murust ka kirjutada. Ma näen küll oma muruga üksjagu vaeva, et ta ikka kena ja roheline ja jala all mõnus astuda oleks ning võilillede ja tulikaga pean ka järeljätmatut võitlust, kuid päris ühtlast mustermuruvaipa ei saa minu aias kunagi nägema. Seda selle pärast, et olen otsapidi ka restoranipidaja. Mesilinnurestorani siis. Mulle meeldib, kui mu aias jagub sumistajaid ning seetõttu jätan neile muru sisse maitsvaid lapikesi. Värava äärse peenra juures on liivateekohvik ja mujal mitmeid ristikurestorane. Päikeselistel hommikutel terrassile asudes käib ristikulaigus mõnus sebimine ja sumistamine.
Tegelikult oleks veel nii paljust kirjutada, aias on uusi õitsejaid, tomatid muutuvad kasvuhoones aina uhkemaks ning lõpuks ometi leidsin lahenduse maja taga asuvale hortensiapuhmale, mis mul koguaeg silma on riivanud. Ja tänasele jutule tagasi mõeldes võiks vast ühe enne-pärast postituse ka teha. Nüüdseks saab siin aias 5 aastat täis ja selle ajaga on päris palju muutunud. Kuid eks siis teinekord edasi, saab muidu liiga pikk jutt ja teadagi, mida vanarahvas selle kohta öelda armastas.
LOE LISAKS:
