Pealegi on tänu kuumale päikeselõõsale kasvuhoones tõeline tomatiuputus ning üks tomat on mahlasem ja maitsvam kui teine! Pista ainult põske, lõigu salatisse või võileivale. Ja mis üldsegi mitte vähetähtis — esimesed “Lihavõttemunad” (“Пасхальное яицо”) said samuti testitud ja maitsesid oi kui head! Suur kniks ja tänu Tiinale Facebooki Aiaelu grupist, kes kevadel lahkelt seemneid saatis. See sort läheb kindlasti mu kasvuhoone püsiasukate nimekirja.

Ka teised püsiasukatest lemmikud valmivad usina hooga. “Mandat” võidab järjest külaliste südameid (“vau, see on nii magus!”) ja “Green Zebragi” on esimesed kollase-rohelise kirjud mahlakasmagusad viljad valmis küpsetanud. Minul rõõm suur, tundsingi temast oma hommikustel võileibadel puudust. “Vesuvio” on veel testimata, kuid napsasin just varre otsast esimese vilja ja kohe läheb maitsmiseks. Ja mu üksik prooviks pandud “Terma” on nii tuubil tomateid täis, et temaga võiks väikese armee ära toita. Ühesõnaga — ideaalne tomatisuvi!

Muide, eemine aasta samal ajal õitsesid veel kukekannused ning esimesed vaarikad alles hakkasid värvi võtma. See aasta on paljud taimed ette kihutanud. Ühtede kihutajate seas on ka päevaliiliad. Esimest korda näitas täna õit eelmisel aastal õnneliku rohevahetuse käigus saadud “Summer Wine”, paar päeva varem avas õied “Pandora’s Box”. Keskel peenras õilmitseb vana olija, kelle sort on siiani kindlalt tuvastamata ja tundub, et tundmatuks ta jääbki, sest senised oletused on kõik ümber lükatud. Kuid ega ta selle pärast veel vähem kaunis pole. Oma erakordselt suurte õitega on ta tõeline pilgupüüdja. Teised päevaliiliad on veel ootel, mõni aga jonnib sel aastal ja esineb vaid ühe õievarrega. Ja üha enam hakkab minus tekkima tunne, et oma “Ed Murray” pean ma siiski vist välja viskama. Kasvatab juba aastaid ainult lehti, eelmine aasta ajas küll ühe õievarre, kuid õienupud viskas kõik enne avanemist maha, see aasta ei midagi. Tundub, et meil pole klappi.

Fotol: Päevaliilia “Summer Wine”

Fotol: Päevaliilia “Pandora’s Box”

Päevaliiliatega on natuke seotud ka see postituse pealkirja viimane osa — Ärtuemanda deviis “pea maha tal!”. Tegelikult on see natukene seotud enamiku lilledega aias, eriti praeguse põua ja kuumusega. Nii päevaliiliatel, kui teistel taimedel tasuks närbunud õied kohe ära näpistada, siis jagub taimel jõudu ja jaksu uute õite loomiseks. Sel moel annab isegi võõrasemad sügiseni õitsemas hoida. Rooside puhul kehtib see samuti, kuid nende juures kipub mul miskipärast iga aasta esimese hooga meelest minema reegel, et roosi õied võetakse maha lugedes kolm-neli lehte õie(kobara)st allapoole. Lõige tuleks teha viimase lehe pealt. Nii on uued õied kiiremad ja uhkemad tulema. Pidage meeles ja proovige järele, toimib väga hästi.

Ahjaa … ja enne kui lõpetan, tahtsin tutvustada teile oma selleaastast Tootsi peenart. Tavaliselt olen terrassiäärse lillevõre küljes lihtsalt lillherneid kasvatanud, kuid see läks pikapeale juba igavaks ning pealegi leidsin poest ägeda tumelilla kaunaga herneste seemned ja põlduba on ka isutanud alati külvama. Ja lilluba samuti. Nii juhtuski, et see aasta läks kõik sinna lillevõre äärde kokku. Pisut segane, aga lõhnav ja õitsev ja mulle meeldib, kiiksuga nagu ma olen. Pilt ei saanud nüüd küll just kõige parem, aga eks jääb siis järgmise korra väljakutseks kogu see kompott kenasti pildile sättida.

Ja tegelikult on mul üks Tootsi potitäis ka. Aga ka sellest ei saanud ma head pilti, nii et jääb ka see järgmisesse postitusse. Selles lõõskavas päikesepaistes tundub kenade piltide saamine üldse üsna keeruline ja ega ma pole ju mingi fotograaf ka, vaid lihtsalt aiahoolik!

Mõned klõpsud päikesekuumast aiast aga lõpetuseks siiski veel.

Fotol: Ristikheina-taevastiib ja päevapaabusilm

Fotol: Astilbed

Fotol: Lõvilõug “Day & Night”

Fotol: Pelargoon “Contrast”

LOE LISAKS: