AIAHOOLIKU BLOGI | On päevaliiliate ja liblikate aeg...


AIAHOOLIKU BLOGI | On päevaliiliate ja liblikate aeg...
Foto: Kaia-Leena Pino

… kamaluga siilinoorukeid ja kuldnokakampasid lisaks. Mõnus on! Sirtsud siristavad, ööd muutuvad hämaramaks, taevast sajab tähti ning algab söögisaagi vaatus number kaks.

Kuldnokanoorukeid on see aasta tõesti meeletult, nii suuri parvesid polegi varem meie kandis ringi tuiskamas näinud. Mõni päev on õuel üsna Hitchcock, eks vaadake ise (ja vabandust, video on tehtud läbi akna ja helitaustal kolgib väike aednikuhakatis potte-panne kokku). Vähemalt sai muru korralikult õhutatud, kõik nokajälgi tihedalt täis.

Üks siilihakatis müttab mul siin ka igapäevaselt ringi. Õigemini küll magab ühes või teises päikeselaigus. Kui poleks juba kogenud siilivaatleja, siis arvaks jälle, et siil on surnud (milletabasest juhtumusest saab lugeda siit). Aga pole ta ühtigi — niipea kui lähemale liigud, hakkab üks suurem turtsumine ja keraks moondumine pihta, mis iseenesest on ütlemata sümpaatne, kuigi eesmärgipäraselt peaks vist hoopis hirmutavalt mõjuma.

Lillerindel on hetke suurimaks rõõmustajaks päevaliiliad. Sel aastal läks esmakordselt õide pikisilmi oodatud ämblikõieline “Red Ribbon” ja teine ämblik, “Black Arrowhead”, on samuti terve posu õievarsi kasvatanud.

Seotud lood:

Foto: Päevaliilia “Red Ribbon”

Foto: Päevaliilia “Black Arrowhead”


Vankumatult ja väsimatult on täies õies mu keskelpeenra tundmatu pastelne kaunitar ja tema naaber “All American Plum”. Kaks silmarõõmu, kelle ilust ma iial ei väsi!

Kuid ega siis õiteilu ainult päevaliiliatega piirdu, õunapuude all teevad nii mesilastele kui mulle meelehead kukesabad “Zigeunerblut” ja pikalehine mailane “First Kiss” ning värava juures peenras on lavendel juba pikemat aega suurt suminat täis, talle kontrasti pakkumas kärtsroosa pinnakatteroos.

Foto: Kukesaba “Zigeunerblut”


Sumistajatele lisaks on aias hetkel tõeline liblikauputus. Kõige enam meelitab värvilisi tiiivulisi budleia, mis inglise keeles asjakohaselt ka liblikapõõsa nimetust kannab. Auväärsele teisele kohale platseeruvad siilikübarad.

Tomatikatsetuste lõpptulemused on samuti selgunud — kaks viimast, “Bosque Blue Bumblebee” ja “Beryl Beauty” on esimeste küpsete viljadega maha saanud. Esimene neist on välimuse poolest ülimalt uhke, kuid maitse paraku praagib ta järgmise aasta kasvuhooneelanike nimekirjast välja — bumblebee vili on üsna jahuse olemisega, pealt hapu ja seest maitsetu. Võileivale pannes ei saa arugi, et oleks tomatit lisanud. “Beryl Beauty” puhul on aga asjad vastupidi — välimuselt on ta üsna mittemidagiütlev, aga oi kui maitsev! Vili on mahlane, koor pehme ning maitse mõnusalt tomatine ja kergelt hapukasmagus. Teda kohtab minu kasvuhoones kindlasti ka edaspidi.

Foto: Bosque Blue Bumblebee ja Beryl Beauty


Ahjaa, ja “Antho Striped Dwarfiga” saime ka ikka jutule ja olen temaga päris rahul. Maitse on hea, välimus on tore ja ta on tõsiselt saagikas. Nii et uute tomatikatsetuste osas võib selle suve tegelikult vägagi õnnestunuks lugeda. Vanadest olijatest oli, on ja jääb maitsemeeli rõõmustama “Mandat” oma pikkade magusmaitsvate tomatikettidega.

Nüüd aga hakkab tähelepanu tasapisi saagilainele number kaks pöörduma — sõstrad on valmis ja keegi peaks vähemalt osa neist mahlaks ja moosiks tegema ning esimesed õunad on juba täitsa suhupistetavad. Kompostihunnikust tuleb suvikõrvitsaid ja juba on näha, et ploomi otsas ootab tõeline uputus. Tuleb tasapisi purgid ja pudelid välja otsida ning vaim pliidi ees mässamiseks valmis panna.