AIAHOOLIKU BLOGI | Kummaline tõbi, tomativaheraport ja rõõm südasuvistest õitsejatest


AIAHOOLIKU BLOGI | Kummaline tõbi, tomativaheraport ja rõõm südasuvistest õitsejatest
Foto: Kaia-Leena Pino

Appi, minuga on midagi tõsist lahti. Igaks juhuks kraadisin. Uurisin pupille. Painutasin näppe. Hmm … väliselt pole justkui midagi viga … AGA – ma ei ole see aasta ühtki püsilille aeda juurde toonud. See ei ole ju ometigi normaalne!

Auto pole maast laeni taimi täis olnud, tühjade pottide kuhi kuuris pole kasvanud ja mina ise pole aias lillepotid näpuvahel mõtliku näoga ringi tatsanud ega oianud, et oh sa pagan, kus ma nüüd sellele lillele ometi koha leian. Ehk peaks end kuskil testida laskma? Perearstile kurtma? Hommikuti sellerimahla jooma hakkama või on ehk kellelgi veel mõnda peenemat imeravi soovitada? Ei aidanud isegi viimatine Roosojal käik — olin üsna kindel, et sealt ma juba tühja pagasiruumiga tagasi ei tule, aga võta näpust. Ja kui sealne meeletu õiteilu mind ei ravinud, siis ei teagi, kas ongi enam taastumist loota. Sest no vaadake ise — selline õiteilu peaks ometi rohenäpud vastupandamatult kihelema ajama! (Samas — ehk polegi see tõbi nii halb? Säästab raha ja aega? Peamurdmist palju vähem? Hmm … ma ei teagi … millegipärast olen siiski pisut murelik …) Sordinimesid juurde ei tea märkida, kes täpsemat infot vajab, siis uurige perenaiselt endalt või mis veelgi parem, minge ise kohale. Muide, eriti hea võimalus selleks on 1. augustil, kui kõik Karla küla lilletalud lilleralli käigus pikisilmi külalisi ootavad.

Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
Seotud lood:


Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino

Kui nüüd aga oma aeda (kuhu ma midagi juurde ostnud pole) tagasi tulla, siis hetkel on südasuvele kohaselt suur rõhk söögikraamil. Põõsasuba on seekord eriti hea sattunud, peab seemnepaki üles otsima ja ka edaspidi samadest seemnetest panema, porgandid lähevad aina paksemaks ja kasvuhoone annab korralikult kurki ja tomatit. Vaarikaid tuleb robinal, viimased maasikad on eriti magusad ja kirsse on ka mõnusalt palju (ning tänu puul rippuvatele tuttuutele CD-plaatidele pole neist lindude nahka ühtegi läinud). Ja kui vahel tuleb aiast väsimus peale ja hinge poeb kõhklus, et kas kõik see on ikka seda mässamist ja vaeva väärt, siis see, kui saad hommikul pisikese aednikuhakatise pudrule päikesesooje vaarikaid noppida ja lõunaseks ampsuks talle oma aia porgandeid ja ube keeta ning ta arvab, et see on “nnnjjämmmmm”, siis tead, et jah, see on kuhjaga seda väärt ja enamgi veel.

Foto: Kaia-Leena Pino

Tegelikult tahtsin hoopis väikese tomatite vaheraporti teha. Olen oma uute katsetustega enam kui rahul. “Arctic Rose” on pea sama varajane kui “Betalux”, söön teda juba mitmeid nädalaid. Ideaalne nii võileival kui salatis, tõeliselt hea ja ehedalt tomatise maitsega tomat. Ka koor on tal mõnusalt pehme, mitte kõva nagu “Betaluxil” olema kippus. Ka teine, välimuselt põnevam katsetus “Helsing Junction Blue” annab juba paar nädalat saaki ja on lisaks vahvale väljanägemisele ka maitselt igati mõnus — mahlane, pisut hapukas, hea salatisse lõikuda. Lisaks jääb talle valmides saba alla tore oranž täheke. Mulle meeldib ja mulle maitseb!

“Arctic Rose” Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
“Helsing Junction Blue” – toorena süsimust, valmides kastanitooni Foto: Kaia-Leena Pino

Ka “Mandat” hakkab juba otsast värvi võtma — tema on minu lemmik niisama ampsamise/näksimise tomat, ainus kes iga aasta vankumatult kasvuhoones koha leiab. “Bosque Blue Bumblebee” ja “Dwarf Beryl Beauty” aga tunduvad olevat üsna hilised ja nendega paistab veel aega minevat. Kõhkleval seisukohal olen “Antho Striped Dwarf” osas — ma ei saa hästi aru, mida ta seal korraldab — tomatid tulevad otsa küll, siis aga järsku nagu lakkavad kasvamast. Samas valmis ka nagu ei saa. Ei teagi, eks ma vaatan ja ootan, kas saab neist midagi või mitte.

Foto: Kaia-Leena Pino

Tegelikult on ka lillerindel algamas üks minu lemmikaegu (jälle!!! … mul ainult lemmikajad vist aias ongi …) — tasapisi hakkavad oma uhkeid õisi avama päevaliiliad.

Foto: Kaia-Leena Pino

Samas tsipa nagu nukker ka — tähistab see ju tegelikult suve teise poole kätte jõudmist. Jääb vaid loota, et ilmataat võtab mõistuse pähe ja teeb juuli lõpus ja augustis vähe mõnusamat ja stabiilsemalt suvist ilma, et saaks kogu seda aiailu ja -elu rohkem nautida.

Astilbed alustavad. Foto: Kaia-Leena Pino
Südasuve traditsiooniliselt sumetumedad toonid hakkavad tasapisi võimust võtma. Foto: Kaia-Leena Pino
Õnnestunud katse – kirjude sekka sattunud valgelt keskpäevalillelt võetud seemnest kasvaski valge keskpäevalill ja eelmisel aastal õnnestunult valitud hosta “Tootie Mae” Foto: Kaia-Leena Pino
Täienduseks minu teisele kirjude lehtedega pelargoonile pelargoon “Frank Headley” Foto: Kaia-Leena Pino
Ja lõpetuseks üks oma aia roos ka, kes end alati mõnuga lavendlitesse peidab. Foto: Kaia-Leena Pino