AIAHOOLIKU BLOGI | Kaua oodatud kaunitar, siirupitegu ja muud suvised rõõmud


AIAHOOLIKU BLOGI | Kaua oodatud kaunitar, siirupitegu ja muud suvised rõõmud
Foto: Kaia-Leena Pino

Oh, kui mõnus! Ärkad hommikul üles, paned kohvivee keema ja lähed õue. Teed tiiru põõsastes ja pistad päeva magusaks alguseks põske mõned vaarikad, haarad kasvuhoonest võileivale lõikumiseks ühe päikesesooja punase tomati, tirid peenrast hommikusöögile täienduseks mõned tillukesed porgandid ja nopid oakastist lõunaooteks valmis peotäie ube. Törts mustsõstraid ka veel kõhtu ja siis tuppa hommikukohvile. Ideaalne algus päevale!

Foto: Kaia-Leena Pino

Või kui nüüd päris aus olla, siis eks enamasti läheb see tiir ikka pikemaks, sest lilled on ka ju vaja üle vaadata — kes teab, mis öö jooksul uut juhtunud on. Eile hommikul oli silmarõõm eriti suur, sest lõpuks ometi oli päevaliilia “Bela Lugosi” oma esimese imetabaselt uhke ja suure õie lahti rullinud! Täpselt kaks aastat tagasi sain ma ühelt imetoredalt naisterahvalt Harjumaa rohevahetajate grupi kaudu suure portsu kenasid päevaliiliataimi (toonasest õnnelikust rohevahetusest saab lugeda siit) ning “Bela Lugosi” etteastet olen sellest peale pikisilmi oodanud. Ja see pikisilmi ootamine oli igati asjakohane — minu arust on ta üks kauneimaid päevaliiliaid üldse! “Bela Lugosi” õis on tõeliselt kopsakas — sama suur, kui minu pihk. Nii tore, et üks aastatetagune rohenäppude kokkupuude siiani sedavõrd palju rõõmu valmistab!

Päevaliilia “Bela Lugosi” värskelt avanenud õis Foto: Kaia-Leena Pino
“Bela Lugosi” õhtu hakul Foto: Kaia-Leena Pino
Seotud lood:


Suurt rõõmu teeb mulle ka see, et mu väikene lõvilõuakatsetus õnnestus. Eelmisel aastal tekkisid mu punase-valgekirjute lõvilõugade “Day & Night” sekka mõned tõeliselt lopsakad ja sametised tume-tumepunased lõvilõuad — just sellised nagu ma olen aastaid taga ajanud ja seemnest kasvatada püüdnud, kuid millega pole kunagi õnneks läinud, alati on seemnetest tulnud kas kergelt oranžikad või pisut erivärvides punased õitsejad ning ma pole nendega teps mitte rahul olnud. Nüüd aga tundus, et ehk tuli õige asi kogemata ise koju kätte. Kartsin küll pisut, et ega see ilu ei pruugi järgmisesse aastasse edasi kesta, kuid kogusin hoolikalt seemneid ning suur oli mu rõõm paar päeva tagasi, kui esimesed neist oma õied avasid — sordiomadused on püsima jäänud ja nad on just täpselt sellised nagu alati igatsenud olen! Sobivad imehästi keskele peenrasse särtspunastele habenelkidele ja mustjaslillale lursslillele seltsi pakkuma.

Loe veel

Foto: Kaia-Leena Pino

Tasapisi jätkan ka talvevarumistega. Lavendlile lisaks läksid kuivama esimesed saialilleõied ning selle hooaja esimene hoidistamine-pudeldamine on samuti tehtud. Seekord, tõsi küll, pool toorainet metsast, aga törts oma aeda sai rabarberi näol ka ikka sisse. Pudelitesse jõudis tõeliselt maitsev, kaunis ja kasulik angervaksasiirup. Kes veel ei tea, siis angervaks on üks igati väärt ravimtaim — looduslik “aspiriin”, mis vedeldab verd ja alandab palavikku ning on abiks reuma- ja radikuliidihaigetele. Samuti on tal kergelt rahustav ja valuvaigistav toime. Ja milline lõhn!!! Kes soovib, jõuab veel järgi teha.

Angervaksa siirup törtsu koduaia rabarberiga

  • ca 25-30 suuremat angervaksa õisikut
  • kilo suhkrut + liiter vett
  • 300 g rabarberit

Soputa õisikud lahtistest õielehtedest ja kõikvõimalikest putukmutukatest puhtaks ning lao potti, raputa peale tükeldatud rabarberivarred (mida punasemad, seda parem — nii jääb siirup kaunilt roosa). Teises potis keeda veest ja suhkrust siirup. Kui siirup on valmis (suhkur on täielikult lahustunud), vala see angervaksadele-rabarberile peale. Tõsta pott tulele ja lase (ainult hetkeks!) keema tõusta. Seejärel eemalda pott tulelt, kata rätikutega ning jäta paariks päevaks tõmbama. Kurna siirup hoolikalt, aja uuesti keema ning villi ahjus steriliseeritud tulistesse pudelitesse. Valmis ta ongi!

Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino


Mesilastel-kimalastel on samuti menüüs uuendusi. Lavendel eespeenras on täies õies ja sumiseb kõrvulukustavalt ning lisaks meelitavad sumistajaid pikalehelised mailased, nõianõgesed, hiid-iisop ja aina avanevad lõvilõuad ning endiselt õitsemist jätkav faasseni naistenõges.

Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino


Ahjaa … ja siiliga on meil siin jätkuval kummalisi kohtumisi. Viimati nägin teda kirsi all uimerdamas ja mõtlesin, et olgu, pakun talle siis ta päeva lõpuks ühe mõnusa ampsu ja viisin talle taldrikul pisut kassitoitu. Tüüp matsutas selle mõnuga kõhtu ning jäi siis peadpidi taldrikusse magama. Tükk aega tukkus seal. Vat selline unimütsist siil elab mu aias. Poleks siin mõnda aega tagasi seda “siil on surnud!” episoodi olnud, siis oleksin ilmselt muretsema hakanud.

Kaunis roosade servadega kuues mägisibul Foto: Kaia-Leena Pino
Uus lemmik lillherneste seas Foto: Kaia-Leena Pino
Hostad õitsevad see aasta eriti lopsakalt, nende vahelt piilub mesilaste lemmik faasseni naistenõges Foto: Kaia-Leena Pino