AIAHOOLIKU BLOGI | Kaks aiaehmatust ja aidake palun paharet tuvastada!
Hommikul tuiskasin uksest välja ja napilt läks, et oleksin otse trepil päikesepaistes peesitavale rästikule peale astunud. Plätad jalas (minul siis, mitte rästikul). Jõudis teine viimasel hetkel end mu jala alt ära libistada ning vonkles üle muru põõsaste vahele. Jahmatus missugune ja seda ilmselt meile mõlemale. Jõudsin kaunist olevust vaid hetke imetleda ja läinud ta oligi. Polegi siin oma kodukülas varem rästikut kohanud, rääkimata siis sellest, et ta mul lausa trepil istuks. Kahju, et fotoaparaati peos ei olnud tol hetkel.
Teine ehmatus tabas mind sama päeva õhtul koju tagasi jõudes. Tegin aias kontrollringi, et vaadata, mis palavas päikeses päeva jooksul edenenud on, ja mida ma näen — siil heki ääre all kummuli, käpad taeva poole, surnud mis surnud! Peast käis läbi sada mõtet — sai naabri koeralt sakkida, sõi mürki, sattus rästikuga vastamisi … (jah, üks lollim mõte kui teine) ja et noh, mida ma nüüd selle otsad andnud okaskeraga peale hakkan. Astusin üle peenraserva, et asja lähemalt uurida ja üllatus-üllatus, kõrv tabas kerge norskamise. Kui tegelast lähemalt piidlema kummardusin, hakkas “surnud siil” äkitselt turtsuma ja podisema ning tõmbas end päris palliks kerra. Vaat siis! Lasi teine pärast palavat päeva lihtsalt heki varjus mõnusalt leiba luusse. Ma ei teadnudki, et siilid nõndamoodi käpad taeva poole poolkülili magada armastavad (sõber Google aga näitas hiljem “sleeping hedgehog” otsides päris mitut sarnases asendis õndsat und magavat siili — jälle targem!). Ja taas — kahju, et pildiaparaati käepärast ei olnud (samas, ega esimese hooga poleks tabanudki pilti teha — mis sa sellest surnud siilist ikka pildistad).
Kuid ootamatute juhtumiste vahele tuleb ette ka kauaoodatud juhtumisi. Eelmine aasta imetlesin Nõrga talu aias päevakübaral ilutsevat ohakaliblikat ja mõtlesin, et kahju, et neid minu aias üldse pole. Kuid see aasta on! Ja mitte üks, vaid mitu. Millegipärast tunduvad mu Ungari sireli õied neid see aasta eriliselt ligi meelitavat. Ja mis saab mul selle vastu olla! Tore vaadata.
Pikisilmi oodatud tulijaid on ka õitsejate seas. Lõpuks ometi näitab õiteilu mu idamagun “Princess Victoria Louise”, kes eelnevatel aastatel on õie kasvatamisega nii hiljapeale jäänud, et külmad on selle enne avanemist ära näpistanud (jah, kummaline, ma tean). Aga see aasta on kõik nii nagu peab ja kopsakaid roosasid õisi avaneb üksteise järel.
Teiseks suureks silmarõõmu pakkujaks on laugud. NB! süüdistasin “Globemastereid” eelmine kord alusetult, et nad on diameetrilt märksa väiksemad kui eelmisel aastal — nad lihtsalt polnud veel päriselt hoogu sisse saanud, nüüdseks on neist saanud õige kopsakad pallid. Ja eelmisel aastal murulaukude vahele pikitud “Purple Sensation” on nii toredalt ereda värviga, et toob särtsu ka kõige vihmasemasse ja hallimasse päeva.
Foto: Lauk “Purple Sensation”
Ennatlikuks osutus ka seemnest pandud lupiinide värvist rääkimine — teine taim, mis õitsema läks, üllatas mind eriti toreda roosa- ja kollasekirju õiega. Lupiini puhul ongi nii, et seemnest pandud taimed ei säilita täielikult emataime värvi, vaid varieeruvad päris suures ulatuses. Seekord tundub, et varieerusid õige kenasti, ma just sellist kollakasroosat lupiini endale aeda sihtinud olengi.
Foto: Lupiini seemnest kasvatamine — keskel ema, äärtes tütred
Natuke tahaks aga viriseda ka. Nimelt rooside üle. Seekord näevad nad ikka tõsist vaeva, et mulle igatepidi meelde tuletada, miks ma nende kasvatamist tegelikult ei armasta. Mõni päev tuleb kange tahtmine labidas kätte haarata ja plats puhtaks lüüa. Pole ühtki teist taime aias, mis niimoodi kõikvõimalikke kahjureid ja/või tõbesid külge meelitaks, kui seda on roosid. Ääretult tüütu, aina kustuta neid tulekahjusid! Roostelaigud, tahmlaiksus, väikesed rohelised ussid, keskmised rohelised ussid, lehetäid … võehh, no ma lihtsalt ei või! Lisaks on see aasta repertuaari lisandunud mingid uued tulijad, keda mul ka sõber Google’i abil kuidagi tuvastada pole õnnestunud ning kes lehed julmalt auguliseks näksivad. Ehk oskab keegi öelda, kellega tegu ja mis peale hakata (lisaks nende ära korjamisele ja laiaks tallamisele)?
Virisen, mis ma virisen, aga lõppeks on see aiaelu ikka üks suur rõõm ja ilu. Sein prääksub taas — kimalased on sisse kolinud ja metstikkudel on pesavahet toidutuurid väga tihedaks läinud — ilmselt on pojad kohe-kohe lahkumisküpsed. Ja niipea kui olen selle postituse lõpetanud, lähen pistan põske esimese punase maasika. Mõnus!
Mõned klõpsud veel ja järgmise korrani! PS! Ja ärge unustage siis märku anda, kui ülal pildil olevat kurinahka tunnete!
Foto: Tikupapa
Foto: Paistab, et peagi saab mustikaid maitsta
Foto: Imetabane lõhnaja — näärlehine kibuvits
Foto: Sarik-linnupiim
Foto: Kohe-kohe on käes pojengideaeg, seniks aga rõõmustavad silma hostad ja faasseni naistenõges “Summer Magic”
