Näiteks, kui siin paar postitust tagasi kirjutasin, kuidas kimalased mul seina sisse pesa tegid ja “prääksuvad” nüüd otse mu voodipäitsi taga, nii et sel suvel tuleb vist kõrvatroppidega magada, siis esimesed kommentaarid, mis selle peale tulid, olid kõik teemal, et võin sulle head ja tõhusat mürki soovitada. Ja viimati ühe tuttavaga juttu puhudes ei väsinud ta kiitmast, kuidas ta on lõpuks ometi leidnud oma kivikillustikuga kaetud aiataguse korrashoidmiseks suurepärase lahenduse — kõik Roundupiga üle, nii on tükk aega muretu ja et soovitab soojalt. Ohh … Ei osanudki esmase hooga midagi selle peale kosta. Natuke hirmus on minu jaoks see mürkide kasutamine. Ja see, et me enam isegi ei süvene, mis see tegelikult on, mida me oma ümbrusesse pritsime ja kui kaua ja kuidas ja millele ja kellele see veel mõjub. Usaldame pimesi seda, mida kaubandus meile tõhusa vahendina pähe määrib ja mis meile mugavana tundub. Ja unustame selle, et tegelikult pole me ainsad olulised asukad siin suurel kirjul pallil. Ja et saaks ka teisiti. Ja et kergekäeline ja mõtlematu tõrjevahendite kasutamine koduaias võib maksta valusalt kätte eriti läbi laste ja koduloomade, kes töödeldud taimedega tihtipeale näppu, käppa või hammast pidi otse kokku puutuvad. Rääkimata siis putukatest. Ja lindudest. Ja siilidest (paljud putukamürgid sisaldavad siilide jaoks surmavalt mürgiseid aineid, näiteks on neile ohtlikud metaldehüüdil baseeruvad teomürgid ehk nn tigudetõrje graanulid — seda ka läbi toiduahela, ehk et kui siil sööb mürgigraanuliga maiustanud teo).

Ja kõige selle torina juures pean tunnistama, et viimati astusin ka ise samasse ämbrisse. Sain sealt küll õnneks õigel ajal välja, aga siiski. Suve alguses olid sääsed mu aias erakordselt vihased ja neid oli palju. Väga palju. Ja nii läksingi reklaami ohvriks ja muretsesin endale kaubandusvõrgust paljukiidetud aparaadi, mis pidavat sääsed 20 ruutmeetri ulatuses eemale hoidma ja seejuures inimestele ja lemmikloomadele täielikult turvaline olema: seadme plaadid eritavad soojuse toimel sääskedele ebameeldivat lõhna ja hoiavad nõnda tüütud putukad eemale. Olin oma uue aparaadiga juba õnnelikult kodus, kui miski minus tahtis siiski rohkem infot selle kohta, kuidas see kõik siis täpsemalt ikka toimib. Hästi väikeselt oli karbi nurgale kirjutatud, et toimeaine on d–Allethrin. Edasi infot otsides selgus, et lihtsalt ebameeldivast lõhnast on asi kaugel — alletriini näol on tegemist närvimürgiga. Mis on toksiline kassidele. Ja mesilastele ja kimalastele. Ja et käega neid plaate kindlasti puutuda ei tohiks. Ja mitte aure sisse hingata. Ja mitte kasutada toiduainete ja joogi läheduses. Ka mesinike liit kinnitas, et mesilastele-kimalastele mõjub see mürgina. Ohh … edasised järeldused võite juba ise teha. Minu aparaat võeti poodi tagasi, kuid see pani päris tõsiselt mõtlema selle üle, kui tihti me lihtsalt teadmatusest (ja kaubandust/reklaami usaldades) ülejäänud elustikule liiga teha võime.

Mu kiviklibune aiatagune on endiselt murututte täis. Ja kimalased prääksuvad endiselt seina sees. 24/7. Aga nad ei sega mind. Olen nende pirinaga nii ära harjunud, et pigem mõjub see unelauluna. Kõrvatropidki läksid sahtlisse tagasi. Ja kõige hullem sääsehooaeg tundub samuti läbi saanud olevat. Ehk et mida ma kõige sellega öelda tahan? Mõelge enne, kui kõikvõimalikke tõrjevahendeid kasutama tõttate. Uurige infot, millega tegu ja kuidas see mõjub. Ja kas on ehk looduslikke vahendeid, mis samuti asja ära ajaksid ja seejuures kellelegi liiga ei teeks. Või kas on üldse vaja? Mõne asja pärast pole ehk tarvis nii palju muretseda (nagu ebasobiva kohas kasvavad murututid või maja taga laiutav umbrohi), mõnega lihtsalt harjub, mõni nõuab veidi vaeva (näiteks tigude noppimine) ja mõni osutub lõppkokkuvõttes toredakski (jah, ma mõtlen siinkohal oma kimalasi). Ja minge metsa ja maale ja imetlege lilli ja liblikaid ja viljapõlde, noppige mustikaid metsa alt otse põske ja lülitage end vahepeal neti- ja nuti- ja linnaelust välja! Ehk siis muutub ka meel “rohelisemaks”.

Kõik. Torina lõpp. Nüüd ilusatest ja toredatest asjadest.

Ootamatult on aias saabunud suur suvine põskepistmishooaeg. Tomatid värvisid end ühe päevaga punaseks ja esimesed on juba nahka pandud. Kasvuhoonest päikesesoojana maitsevad nad eriti hästi. “Mandat”, “Vesuvio” ja “Terma” punastavad juba päris hooga, “Lihavõttemuna” paistab ka ühelt küljelt kergelt tooni muutvat, “Green Zebra” aga aga veel ei kiirusta. Ja ongi hea, igaüks omal ajal. Kuigi, pean tunnistama, et selle aja suhtes olen “Termas” pisut pettunud. Tavaliselt olen eriti varajasena kasvatanud “Betaluxi”, kuid sellel on veidi vintske nahk ja nii otsustasin see aasta mõne teise varase sordiga katsetada. Aiaelu grupi soovituste põhjal valisin “Terma”, kuid paistab, et pole ta nii varane ühtigi, teised said juba enne teda põsed punaseks. Nii et tuleb vist järgmine aasta ikkagi “Betaluxi” juurde tagasi pöörduda. Või siis katsetada hoopis mõne kolmanda sordiga. Mis on iseenesest ka tore. Katsetamine siis. Muudabki aiaelu huvitavamaks.

Lisaks tomatitele rõõmustavad maitsemeeli maasikad (jah, ikka veel! ja saak on jätkuvalt metsik ja erakordselt maitsev!), vaarikad ja mõned üksikud kirsid. Kui kõigil teistel tundub sel aastal meeletu kirsiuputus olevat, siis minu puu esineb üsna tagasihoidlikult. Kohe väga tagasihoidlikult. Kirsse on napilt mõnikümmend ja nad on pisemad, kui tavaliselt. Maitse on õnneks endiselt hea (kuigi paraku arvab nii ka rästas, kes püüab viimsedki mammud mu eest nahka pista — ning siis kivid lindudele maha pandud joogikaussi sülitab — räägi veel tänulikkusest!). Ma väga loodan, et järgmisel aastal saab saak taas parem olema. Ka vaarikatega on pisut ikaldus, aga seda oligi paraku oodata. Naabriaia suureks (ja vaarikatele väga selga) kasvanud elupuuhekk sööb nad lihtsalt välja. Või peletab minema — paistab, et taimedel on käsil suurem põgenemine põõsaste vahele, muru sisse ja lillekastidesse. Eks ma pean siis neile tasapisi uusi kohti leidma aias, sest vaarikaid ma armastan. Kuigi tegelikult — patt oleks väga kurta, sest saak on siiski piisavalt hea, mis sest et mitte nii meeletu, kui eelnevatel aastatel (kui tuli sugulased ja sõbrad korduvalt korjele kutsuda, et hea mari raisku ei läheks).

Kui kimalased parasjagu seina sees prääksumisega ei tegele, naudivad ka nemad aiarestorani uut toiduvalikut. Õied on avanud lavendel ja hiid-iisop ning esimesed astilbed. Ja kuigi mu kukekannused on see aasta tänu kuivale ja tuuletele parasjagu nirud ja räsitud, siis mesilastele ja kimalastele meeldivad nad sellest hoolimata. Ning loomulikult lõvilõuad, kuhu sisse on mõnus end kogu täiega uputada!

Roosid jätkavad endiselt oma selleaastast eriti uhket kenitlemist. Ka mu kõige suurema õiega kaunitar on see aasta väga lopsakas. Ta on muidu üsna tundlik ja saab kehva ilma või kahjuritega tihtipeale nii palju pihta, et korralikku õit ei näegi, kuid see aasta on õisi mitu. Ja nad on suured! Erakordselt suured. Minu pihust jupi võrra kopsakamad.

Jätkuvalt teevad sel aastal suurt rõõmu hostad. Õitsevad lopsakalt ja kuna tigusid on hoolimata vahepeal maha sadanud kolmest piisast endiselt vähe (millegipärast kihutavad suuremad vihmad minu aiast tuima järjekindlusega mööda), siis jõuab nad ära korjata, enne kui nad hostade lehtedele suuremat kahju jõuavad põhjustada.

Ja kohe-kohe on õitsemisvalmis ka mu tumedad kukeharjad.

Üks väike ülestunnistus ka ehk et teinekord pole ma mitte just kõige teravam pliiats karbis. Meie küla esimeselt rohevahetuselt eelmise aasta alguses tuli minuga koju kaasa pisut peterselli lehti meenutavate lehtedega taim, lahke jagaja väitel juurseller. Olevat hea supi sisse panna. Kuna ma väga palju suppi pole teinud, siis on ta saanud seal peenrakastis omatahtsi laiutada ja on see aasta lausa paari meetri kõrguseks kasvanud. Mis iseenesest oleks pidanud juba pisut kahtlane tunduma. Aga tunnistan ausalt, kuna ta otseselt kedagi ei sega ja on päris kena vaadata, siis ega ma selle üle väga palju pead pole murdnud. Kuni ükspäev otsis keegi rohevahetuse grupis leeskputke, et ehk kellelgi on, oleks kohe ja kiiresti ja palju vaja. Vaatan siis mina pilti, mis postituse juures on ning see tuleb kuidagi kahtlaselt tuttav ette. Lähen kiikan oma peenrakasti ja asi selge — jäin just juurselleri võrra vaesemaks, kuid sain leeskputke võrra rikkamaks. Vaat nii siis. Jälle targem (vist). Ja tuleb välja, et leeskputk sobib suurepäraselt itaaliapäraste tomatikastmete maitsestamiseks ning see on ainult hea uudis! Paistab, et tema rahulik elu mu aias sai just läbi.

Ja lõpetuseks — ärge unustage nautida suviseid ja sooje (ja ikka veel päris pikalt valgeid) hilisõhtuid ja öid aias. Olgu siis seltskonnaga või niisama, iseenda ja hea raamatu seltsis. Linnud laksutavad, ritsikad siristavad ja õied levitavad öises õhus magusaid lõhnu. Öös on asju!

LOE LISAKS: