Lisaks näitab pärast ümbertõstmist esimest korda õisi “Ed Murray”, kes seal, kuhu ma ta aastaid tagasi algselt paigutasin, kuidagi õitseda ei soovinud, kuid kes tundub nüüd oma uue asukohaga igati rahul olevat.

“Ed Murray”

Ja tõeliseks kirsiks tordil õitseb nüüd ka minu aias imetabaselt äge “Free Wheelin”. Ega ma tegelikult temalt sel aastal veel õisi ei oodanud – või õigemini, ma ei oodanud temalt suurt midagi, sest tellisin kevadel taime veebist, eeldades, et saan potis või tuutus taimekese, kuid sain kilepakendis kuiva juurejupi. Pistsin selle siiski maha ja uskumatul kombel otsustas ta kasvama minna ning veelgi uskumatul kombel kasvatas ka õievarre. Ja avanenud õis oli just nii uhke ja kaunis nagu ma oodanud olin (ja tõeliselt suur!).

“Free Wheelin”

Vähe on õnneks vaja – lihtsalt veidi päevaliiliaid! Nii et ehk andestate mulle, kui neist pilte nüüd üsna mitu tuleb.

“Bela Lugosi” jätkab väsimatult õitsemist.

Sametiselt mustjas “Midnight Magic”.

Teistega võrreldes tillukese õiega, kuid siiski ülimalt armas “Pandora’s Box”.

“Summer Wine”

Ka keskmise peenra päevaliiliad on sel aastal tõeliselt hoos. Eelmine suvi olid nad nii nirud, et mõtlesin juba, et on vist liiga tihedaks läinud ja seetõttu enam õisi kasvatada ei taha, aga tundub, et asi oli suves – sel aastal on nad uhkemad ja õiterohkemad kui iial varem. Kusjuures kreemika kaunitari täpne nimetus on siiani tuvastamisel – see, mille all kasvataja ta omal ajal müüs, ei tundu kehtivat ja keegi pole seni ka 100% kindlalt talle nime anda osanud. Kuid eks päevaliiliatega ongi see keeruline ja aina keerulisemaks läheb, sest sarnaseid sorte on tohutult palju ja tuleb aina juurde.

Nimetu kaunitar...

Ja tema kaaslane “All American Plum”.

Soovitus 1!

Olgu-olgu, püüan selle päevaliiliahullusega nüüd lõpetada. Või oot, mitte siiski päriselt, sest ka mu esimene soe soovitus on otsapidi nendega seotud. Sel nädalavahetusel leiab aset selline tore üritus nagu Põhja-Sakala avatud aiad. Ka selle käigus annab päevaliiliatest hulluda! Seda eriti imearmsas Asu talus. Kuid vaatamist väärivad kindlasti ka teised kolm kaunist aiandustalu – Nõrga talu, Rohekalda aiand ja Kaevandi aed ning lisaks päevaliiliatele pakuvad silmarõõmu ka kõikvõimalikud teised püsikud. Rääkimata sellest, et Põhja-Sakala on niisamagi üks imearmas kant. Nii et kellel nädalavahetus plaanivaba ja aiahooliku pisik südames, siis sättige auto nina sinnapoole ja uskuge mind, te ei kahetse! Kes aga tahab ette kindel olla, on minek on seda väärt, võib kiigata mu eelmise aasta postitusi Asu talu ja Nõrga talu külastustest.

Soovitus 2!
Tundub, et sattusin selle päevaliiliateemaga pisut hoogu. Aga mis teha, kui nad kord juba nõnda kaunid on ja nii palju rõõmu pakuvad. Las siis seekord ollagi nemad peategelasteks. Lõpetuseks aga hoopis üks suvine ja rohenäpule sobilik raamatusoovitus. Hea põhjus aias rahmeldamisest paus teha, end kõige selle ilu keskele mõnusalt sisse sättida, korraks hinge tõmmata ning lugeda sellest, kuidas kogu see aiandusega tegelemine siin Eestis üldse alguse sai. Ja kui “rohelised” me selles osas veel oleme ehk et kui lühikene see meie (ilu)aedade ajalugu tegelikult ikka on.

Raamatust leiab toredaid pilte ja omaaegseid esimesi taluõue plaane. Lisaks saab teada, miks kasvab maakodu juures ikka mõni põlispuu, kuidas jõudsid aedadesse vanad armsad talulilled ja viljapuusordid. Ja kas rabarber oli algselt ikkagi söömiseks mõeldud ning millal sai tomat meie aedades ja toidulaual tavapäraseks lisandiks. Soovitan soojalt, igati mõnus (ja teinekord üsnagi mõtlemapanev) lugemine.

LOE VEEL: