Maastikuarhitekt Maarja Gustavson: teen neile, keda mu käekiri kõnetab


Restoran Tuljak
Restoran TuljakFoto: Lylian Meister

Maarja on õppinud arhitektuuri, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri. Ruum kui selline kõnetas teda juba lapsepõlves.

1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?

Olen maastikuarhitekt ja aiaentusiast. Mind mõjutavad inimesed ja esteetika mu ümber. Vaimustun kõnekatest ruumidest, mõjusatest taimekooslustest, heast toidust ja põnevatest lugudest.

2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?

Lapsena lummas mind tohutult klaasikunstnikust onu Rait Präätsu kodu boheemlaslik atmosfäär. Seal oli kõik teistmoodi ja põnevam kui meie Lasnamäe kodus. Ilmselt paljuski sellepärast otsustasin juba väiksena, et suurena tahan ka loomingulist tööd teha. Kuskil keskkoolis jõudsin järeldusele, et valin arhitektuuri — selles on piisavalt nii kunsti kui ka reaalsuse mõõdet.

Restoran Tuljak Foto: Lylian Meister
Seotud lood:

Õppisin arhitektiks TKTK-s ja EKA-s, pärast lõpetamist töötasin kümmekond aastat hoopis sisearhitektina. Sealt edasi liikusid mu huvid ja tööd järjest enam väliruumi poole. Tegelikult ei ole olulist vahet, millise ruumiga tegeled — põhimõtted on ju samad, ainult mastaabid ja materjalid erinevad. Et taimmaterjali ja erialaseid nüansse rohkem tunda, läksin õppima Räpina aianduskooli ja hiljem TTÜ maastikuarhitektuuri magistrantuuri.

3. Kuidas on möödunud sinu loomingulised tegemised maastikuarhitektina?

Minu (töises) elus juhtub enamik asju kuidagi orgaaniliselt. Mul on küll sihik selgelt paigas, kuid lasen asjadel kulgeda omasoodu. Olen õnnelik, sest siiani on õiged asjad ise kuidagi tee minuni leidnud. Ma ei võistle kunagi hinnaga, vaid teen ausalt tööd neile, keda minu käekiri kõnetab.

4. Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?

Nagu enamik loomeinimesi kogen minagi oma töös tõuse ja mõõnasid. Kõige ebameeldivam osa on siiski seotud bürokraatiaga. Me liigume järjest enam (üle) reguleeritud ühiskonna poole ja tihti tähendab see terve mõistuse ignoreerimist, ametnike ülemvõimu ning lõputult normdokumente.

5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?

Kuna olen sisuliselt vabakutseline, kasutan kodukontorit ja minu töö on ka minu hobi, siis on raske töö- ja eraelu vahele piiri tõmmata. Ma võin kodus täiesti tavalisi toimetusi teha, aga tagaaju elab projekti sisse või tegeleb mingi probleemiga. Kui mõte küpseks saab, siis istun laua taha ja hakkan joonistama. Muidugi kipub mul kõik pigem viimasele hetkele jääma. Samas see mind eriti enam muretsema ei pane, sest tean, et pingelises situatsioonis olen kõige viljakam.

Foto: Juta Kübarsepp

6. Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?

Ei kujuta ette, et tänapäeva maailmas keegi terve mõistusega inimene seda ei tee.

Hea maastikuarhitektuur on niivõrd kooskõlas keskkonnaga, siin tulevad need teemad eriti selgelt esile ja on fundamentaalse tähtsusega. Aiataguse taimekoosluse eelistamine või loodusest inspiratsiooni saamine muutub järjest aktuaalsemaks. Mida looduslähedasem aed on, seda vähem vajab ta hoolt ja inimese igapäevast sekkumist. See omakorda tähendab igasuguste ressursside kokkuhoidu ja jätkusuutlikkust.

Foto: erakogu

7. Kes on eeskujuks?

Kui maastikuarhitektuur rohkem huvitama hakkas, siis esimeseks suuremaks mõjutajaks oli Räpina aianduskooli õpetaja Reti Randoja-Muts ja tema aiakujunduse tunnid. Imetlesin kaugelt Merilen Mentaali ja Ülle Grišakovi ning olin väga rõõmus, kui õnnestus neilt õppida ja hiljem juba koos projekte teha.

Maailma mastaabis pean väga lugu selliste aianduslegendide nagu Piet Oudolf, John Brookes ja Beth Chatto lähenemisviisidest. Mul on õnnestunud nende kõigiga pikemalt kohtuda ja ka nende koduaedades käia. Üheks kõige ägedamaks aiaks pean Christopher Lloydi loodud Great Dixterit Inglismaal.

8. Mis või kes inspireerib?

Kõlab klišeena, aga tegelikult kõik! Kõige enam inspireerib loodus ise, igapäevased asjad, andekad inimesed mu ümber ja ägedad kohad, kus olen käinud või mida olen näinud: aiad, majad või mingid ruumisituatsioonid. Mõnikord annavad saadud emotsioonid lihtsalt tiivad, mõnikord jälle transformeeruvad alateadlikult mingiks uueks ideeks.

Igakevadine Chelsea aiandusnäitus Londonis on mulle alati olnud ka suur inspiratsiooniallikas ja väike puhkus keset kiiret hooaega.

9. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?

Elu on nii mitmetahuline ja põnev, karjäär on ainult üks osa sellest. Edukultus ei ole minu teema, tahan ajada oma asja ja teha seda maksimaalselt hästi. Muidugi oleks väga tore, kui suudaksin oma ruumitaju ja taimekompositsioonidega välja arendada just mulle omase ülemaailmse disainikeele, aga mulle pakuvad rõõmu ka palju väiksemad ja lihtsamad asjad. Mulle on tähtis mitte liiga tõsiseks muutuda, vaid säilitada mängulisus, tegemisrõõm ja avatus.

10. Kuidas elab meie maastikuarhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?

Nii ja naa. Nagu igal elualal, on siingi paraku olukord seinast seina. Suurte, heade ideede vahele mahub kahjuks ka väiklust, kadedust ja koolkondade vahelisi hõõrumisi.

Üldiselt on mul siiski tunne, et järjest enam hinnatakse ja märgatakse kvaliteetset ruumi ning terviklikku elukeskkonda meie ümber. Ma vähemalt väga loodan, et see nii on.

Foto: Jana Nõu

11. Lemmikobjekt enda loomingust?

Ma tegelikult loodan, et need parimad tööd alles valmivad. Päriselt ka! Nii palju põnevat on teoksil ja tulemas. Viimastel aastatel olen palju koostööd teinud Saltoga ja ootan põnevusega nende objektide valmimist — näiteks Tallinna Sadama kruiisiterminali rannapromenaad oli väga huvitav töö.

Üldiselt jäävad meelde ikka sellised projektid, mis linnalises mõttes olulist rolli mängivad. Üks esimesi suuremaid töid oli Pärnu rannapark (Kivisilla tiimiga). Südamesse on läinud omal ajal uuemeelne Uue Maailma kogukonnaaed. Tuljaku kohviku välialade projekt (koos Lylian Meistriga) oli delikaatne väljakutse. Tammsaare pargi haljastuse projekteerimise (koos KTA, Maarja Tüüri ja Kerttu Kõlliga) kogemust ja tulemust hindan samuti väga.