Vana puumaja ruumikast verandast on saanud tartlase Riho ja ta kassi lemmikpaik, kus elu nautida. „Kodu on oma elaniku nägu,” kinnitab Tartu võluvaima veranda peremees oma elamist imetlevatele külalistele. Selles kodus on kõiges avarust: tubadel kõrgust üle kolme meetri, verandal koguni neli ja pool. Ebapraktiline? Kas ikka on, kui see just loobki kodus hindamatu tunde ja atmosfääri — koos taimedega ka tervisliku mikrokliima.
Kes : Riho (39) ja kass Jonny (13).
Mis: 30 m² klassikaline kütteta klaasitud veranda.
Kus : Tartus Tähtveres tsaariaegse puumaja 2. korruse esinduskorteris.
Sajandivanune puumaja on selline, mida leida igas linnas ja alevikus: väljast pea märkamatu ja luitunud, sageli halbade peremeeste käes oskamatult ümber tehtud. Seest aga loomult suurejooneline ja mitmete salasoppidega, kus peidus endiste aegade ausad materjalid. Kodu otsides tabas 20 aastat juuksuritööd teinud Riho stilistisilm hetkega siinsete ruumide potentsiaali ja erilise võlu, mida ta nüüd aegamööda esile toob. Ja loodab, et naabridki jõuavad üksmeelele katuse uuendamises ja muudes praktilistes küsimustes.
Kodu kujundades on ta lähtunud sisetundest, mis eelistab loomingulist stiilide ja ajastute segu ning meeleolukaid viiteid ajaloole.
„See ongi nägemus, mida olen kogu aeg tahtnud,” on ta tulemusega rahul ja mainib spikerdamist väärt allikana prantslaste ajakirja Art & Decoration, kust võib leida nii mängulisust kui ka vanu maju.
Armastusega kogutu detailid
Riho kolis siia Annelinna üüritoast, kust kaasa võtta polnud midagi — kõike tuli nullist alustada. Et soovitud tulemuseni jõuda, ei saanud ta loota kiirele ühe-poe-loogikale, vaid pidi otsima kõnekaid detaile antiigiäridest ja vanakraamiturgudelt. Nende „õigete” esemete kogumine on olnud ka omaette töö ja harrastus. Samas peab vaatama, et asju liiga palju ei koguneks, arvestab Riho vajadust kodu mitte üle kuhjata.
„Detailirohked kodud on vahvad, aga kui ise koristad, saad aru, miks mõnel pool on kõik kappi ära pandud. Mina ei suuda nii, mugavus ei ole kunagi kõige tähtsam,” tunnistab ta nõrkust võluvate detailide vastu.
Avastamisrõõm käsikäes tööga
Lilled on jõudnud siia mitmelt poolt — igal taimel on oma lugu. Mitu suuremat on pärit osta.ee-st — seal on need tunduvalt odavamad kui poes, soovitab ta.
„Olen koos kalli taimega ka putukad koju toonud ja sellega teised taimed ära rikkunud,” teab ta hoiatada, et ostes tuleb tähelepanelik olla. „Mul ei ole „rohelist kätt” — see on müüt!” on Riho kindel taimemaailma õpitavuses.
„Mina olen küll pidanud palju õppima,” ei taha ta sellega kiidelda, vaid pigem teisi julgustada. „Mida rohkem taimi, seda rohkem on nendega hoolt — iga liik on oma tujudega. Algul surid pooled välja, siis istusin raamatute taga ja uurisin järele, mida nendega ette võtta.”
Ta ei tee saladust, et kui igatseda täiuslikku tulemust, nõuabki ilu tööd ja pühendumist. „Kui vaadata ajakirjadest kaunilt sätitud fotosid Lõuna-Prantsusmaa terrassidelt, siis kujutan ette, et iga hetk, kui parasjagu ei pildistata, töötab seal keegi selleks, et taimi korras hoida.”
Ilu tuleb hoida
Mõne aasta eest, kui Riho korteri ostis, tutvustas müüja talle vähemalt veerand sajandit pesemata akendega verandat kui ruumi, „kus võib kolu hoida”. Kolukambri lagi paistis siis läbi ja akendega tuli näha tublisti vaeva, et need taas korda saada. Aga Rihol on siiralt hea meel, et neid ei olnud uuemate vastu vahetatud. Mis siis, et kogu korteri 18 akna pesemine on nii suur töö, et sellega hakkamasaamist tuleb tähistada suurema kevadpeoga.
„Ma ei tea, miks eestlased ei armasta ilu,” imestab ta proosalist lähenemist, mis vaatab viltu meie sajandivanustele linnamajadele. Kõik vanad raamid lasi ta restaureerida, mis tähendas kolme kuud meistrimehe tööd. Ka vana, kergelt lainetavat klaasi õnnestus enamasti säilitada — see paneb valguse päikesekiirtes võluvalt virvendama. Kel silma, oskab seda hinnata.
Selle veranda vaprad taimed:
Preemiat väärt!
Võistluse Kodu Kauniks žürii taimetark Eneli Käger:
Veranda pälvis võistlusel Kodu Kauniks Substrali eripreemia „Aed pottides“ taimesõbraliku ja elegantse verandaaia eest.
Edgar Valter kirjutas oma Pokuraamatus: „Nad ei teadnud, kuhu ja kui kaua nad astuvad, kuid ühes olid nad kindlad — kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur ÄRATUNDMISE TUNNE.“ Seda õigesse kohta jõudmise tunnet on tunda isegi piltidel. Enamik lilli on just nimelt jõudnud siia — mitte lillepoest, vaid käest-kätte, kui vanas kodus on kitsaks jäänud või pole neile seal eriti meeldinud. Vana puitmaja veranda (või külm tuba, nagu armastas öelda mu vanaema) on tõeliselt mõnusaks koduks niihästi nn vanaaegsetele kui ka tänapäevastele toalilledele. See, et nad praegu peavad talveks soojemasse ruumi kolima, ei tundu neile erilist peavalu valmistavat. Õigel ajal, õiges kohas, õiged taimed, õige hooldus… neid õigeid võiks siia veel palju ritta panna. Suhtun kriitiliselt ajakirjade „sätitud“ piltidesse, kus pildi täiuslikkuse huvides kasutatakse toalilli kui materjali ega hoolita nende vajadustest. Miks ei võiks vahel käituda vastupidi ja lilli täiendada elutute asjadega nagu muusikamasin, voodi… Meenub Estonia teatri talveaia aedniku ütlus, et tema meelest taimed armastavad muusikat.
Riho 5 soovitust:
Lugu ilmus ajakirja Kodu & Aed mainumbris, mis toob veel lugejani lauljanna Maikeni hea õnnetundega kodu, mõnusa sauna Nõmmel, rändava suitsusauna Tartumaal, talu põlispuude varjus, eestlanna kodu Inglismaal, iluaia Türil, maikuu seemneüllatused, kevadiselt säravad priimulad ja kirevate amplite istutamise. Meisterdamishuviline leiab ajakirjast ka isetegemisõpetused mõnusate ürdivihtade, tööriistakasti ning vastupidava terrassi tegemiseks. Lisaks mahukas aiapeo-eri ning retseptid särtsakast sidrunist maiasmoka ahvatlusteni! Loe ja tähista Kodu & Aia 15. sünnipäeva!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
