AIAHOOLIKU BLOGI | Tomatikatsetustest ja hajameelsusest
Eelmisel aastal läkski selles osas üllatavalt hästi — suutsin end kontrolli all hoida ja peaaegu täpselt vajaliku arvu taimi kasvatada, vaid mõned jäid rohevahetusel laiali jagamiseks. Ise olin nii rahul, et näe, ei kasvatanudki terve küla jagu taimi. Noh, see aasta on asi pisut jälle käest läinud. Tomateid on taaskord palju! Ja nagu rahvasuu ütleb, kus on, sinna tuleb juurde. Paistab, et see kehtib ka tomatite puhul. Märtsi lõpus käis aiahoolik ühel toredal sünnipäevapeol, ja peolt koju jõudes oli näpus topsik tomatitaimedega — eks igal ühel omad pidutsemise järelnähud! Aga katsetus paistab huvitav, tegemist on ühe eksperimenteerimismeelse restoranipidaja taldrikult mulda jõudnud Piennolo del Vesuvio pisikeste piklikute tomatitega, mida tavaliselt kasvatatakse Vesuuvi vulkaani nõlvadel ning mis on tuntud selle poolest, et säilivad väga pikalt. Oma kodumaises kasvupaigas korjatakse nad kobaratena ära siis, kui viljad on täisküpsed, seotakse kobarad kokku ning riputatakse katuse alla oma aega ootama. Selliselt säilitatud tomatid peaksid veel talvelgi suviselt värske tomati maitsega olema. Kõlab kenasti! Eks näe, mis nad siinmail kasvamisest arvavad. Esialgu vähemalt on taimed kenad ja tublid. Kusjuures, lehekuju on neil juba praegu teistest üsna erinev. Katsetamine on tore!
Ja kui juba katsetamisest juttu tuli, siis tegelikult tegin vahepeal veel mõningaid otsapidi aiapidamisega seotud katseid. Nimelt värvisin lihavõttemune. Ja nagu ühele paadunud aiahoolikule kohane, kasutasin seejuures ka üht (sala)komponenti oma aiast. Ja teist (sala)komponenti oma köögikapist. Välja tulid pisut galaktikahõngulised taevakarva munad. Sobivalt Pantone selle aasta aasta värviks valitud ultravioleti varjundites. Aiaelu grupis Facebookis jätkus kummagi komponendi osas päris pikalt arvamist, enne kui nutikamad nuputajad ja eelmise aasta blogipiltide sirvijad lõpuks õige lahenduseni jõudsid. Olgu siis ka siin saladus paljastatud — aiast pärit värviandjaks olid musta petuunia kuivatatud õielehed. Ja köögikapist pärit vahendiks karkade ehk hibiskuse tee.
Ja nüüd tuleb lõpuks ka udupäisusest rääkida. Lisaks sellele et ma viimasel kahel nädalal tomateid pikeerisin ja mune värvisin, tahtsin ma ka oma punaselt lupiinilt eelmine aasta korjatud seemned mulda pista. Jah, ma tean, et seemnest ei pruugi tulla täpselt sama värv, aga see ise mu aeda tekkinud taimeke oli juurest paljundamiseks eelmisel aastal veel liiga tilluke ja seetõttu otsustasin katsetada. Olin juba jaanuari alguses seemned välja otsinud, siis aga olid vahepeal pikalt külalised ja ma mäletan, et tõstsin need eest ära ja panin korralikult ära, nii et õigel hetkel oleksid need kohe käepärast võtta. Ja see oli viga. Sest olin nad nii korralikult ära pannud, et otsisin ja otsisin, aga mida ei leia, seda ei leia. Tõstsin kaks korda (ok, tegelikult pigem kolm, või viis) tühjaks terve oma seemnekarbi, tuulasin läbi kõik köögisahtlid, sauna kapi, kus aiaasju hoian, ja teise korruse kolatoa. Isegi kuurist käisin otsimas. Hakkasin juba tasapisi oma terves mõistuses kahtlema, sest seemneid polnud kuskil. Kuni ühel heal päeval hommikukohvi valmistades eksles pilk (kohe silme ees seisvale) köögikaalule. Ja mis on selle kausis? Loomulikult minu lõputult tagaotsitud lupiiniseemned. Mis kõik selle aja iga päev mul otse silme ees olid istunud. Oh mind küll! Aga mis ikka, peaasi, et leitud. Nüüdseks pistavad juba õnnelikult päid mullast välja.
Ka lõvilõuad kasvavad tasapisi ja peagi on aeg järgmiste suviste õitsejate seemned mulda pista. Ning ehk on varsti ka aias juba mõnusam, ei jõua kuidagi õuetoimetusi ära oodata! Protsessi (vähemalt vaimus) kiirendamiseks tõin Juhani puukoolist esimesed sarvkannikesed õuesaamist ootama. Seni rõõmustavad nad mind köögi aknalaual. Abiks ikka!
LOE LISAKS:
