Kompost sõelutud, suvelilled ja viimased köögiviljataimed paika istutatud ning harvendamised, ümberistutamised ja väljakaevamised tehtud. Selle tulemusena palistab majaesist uut kodu otsivate taimede lasteaed, kuid õnneks on sealt juba kojuminejaid ja see on tore — rohevahetus ja rohejagamine teeb rõõmu igale aiahoolikule!

Suure müttamise käigus avastasin aga (tegelikult mitte just üllatusena), et aastatega on mu aeda trüginud aina enam tumedaid toone. Lursslille mustjate lehtede ees kenitlevad tume-tumedad tulbid “Queen of Night”, neile on seltsiks sirgumas sametpunased lõvilõuad, mille lehed ja varred on purpurmustjad ning maja taga on hoo sisse saanud helmikpöörised “Obsidian” ja astilbe “Delft Lace”. Viimastele lisavad hiljem tumedat seltsi aed-leeklill “Blind Lion” oma kummaliste õitega ning nõgeselehine vesikanep “Chocolate”.

Lursslill “The Black Negligee” ja tulp “Queen of Night”
Helmikpöörised “Obsidian” ja astilbe “Delft Lace”

See aasta on tumedad toonid isegi kasvuhoonesse jõudnud ja annavad endast hooga märku. Tomat „Helsing Junction Blue“ kannab esimesi juba algusest peale vahvalt musti mamme. (Eee … ja kas polnud mitte mina see, kes eelmine aasta märkis, et nüüdseks on tomatisordid kasvuhoones paigas ja enam uusi katsetusi ei tule.)

Tomat “Helsing Junction Blue”

Ka teised tomatid sattusid järsku hoogu ja kasvatavad üksteise võidu õisi ja vilju. Tundub, et kasvuhoones on olukord kontrolli all.

Õitsemises on hetkel põhirõhk õunapuudel. Ja milline lõhn! Kirsiks tordil mesilaste lakkamatu sumin. Ja taaskord teeb õitsemise rekordit mu sõstarde-esine tundmatust sordist õunapuu, kelle koos aiaga kaasa sain ja kelle ma iga sügis maha võtta luban, sest ta kannab nii kohutavalt palju ja õunad on küll ilusad, aga täiesti maitsetud, kuid kelle osas ma alati tema kevadise erakordse õiteplahvatuse peale meelt muudan ja talle taaskord armu annan.

Lisaks õiteplahvatusele on aias suurema osa päevast ka korralik kuldnokaplahvatus. Pojad on pesadest väljas ja seekord on pesakondi palju — kisa on taevani ja taevas tuiskab suuri kuldnokapilvi. Millegipärast meeldib ka neile minu hekk (kellele see veel meeldis, sellest saab lugeda siit) — viimati oli üks rühm oma söögivahetunni just sinna sättinud, pärast kolisid õunapuu otsa seedima.

Tegelikult aga jagub õunapuuõitele lisaks ka teisi õitsejaid. Mõni uhkem, mõni tagasihoidlikum ja mõni oma looga. Leidsin ükspäev Facebookist sellise toreda lehe nagu Vabaõhumuuseumi aiapäevik ja sealt kena kirjutise murtud südame kohta.

Harilik murtudsüda on nii ehe vana taluaia lill, et juba 1938. aastal, kui järgneva kirjutise põhjal otsustada, peeti teda vanamoodsaks:

„Näib unustusse vaibunud olevat lill, mida paar aastakümmet tagasi võidi leida peaaegu kõigis meie koduaedades kasvatatavate väheste püsikute hulgas ja milline tõepoolest vääriks praegugi veel tähelepanu — nimelt murtudsüda. Midagi vanamoelist, võib öelda, isegi sentimentaalselt romantilist on nimetatud lille õievormis, mis näib sarnanevat lõhestatud südamega, mille avausest langemas nagu pisar ja mille järgi lill on saanud oma nimetuse — murtudsüda. Kui aga jätta kõrvale eelarvamus vanamoelisusest ja vaadelda murtudsüdant puht iluhindavalt seisukohalt, peame kindlasti möönma, et tõeliselt ilus ja huvitav on selle pikk lookas õievars, millele kinnitatud väiksed südamekesed ridamisi, moodustades 15-20 sm pikkuse õielaka.” (Kauri, M. Murtudsüda ja aedkullerkupp. Aed 3/1938)


Looduslikult Hiinas ja Koreas kasvav harilik murtudsüda (Lamprocapnos spectabilis, varasema nimega Dicentra spectabilis) sai Euroopas laiemalt tuntuks 19. sajandi II poolel, jõudis meie taludesse, nagu ikka, mõisate kaudu ning oli saja aasta eest olemas pea igas aias. Oma õite kuju tõttu on ta kurbromantilise kuulsusega tegelane, kes figureerib mitmetes õnnetu armastuse lugudes ja legendides. Ta on pikaealine püsik, edeneb hästi poolvarjulises, parasniiske ja toitainerikka mullaga kohas.

Harilik murtudsüda “Valentine”
Mägisibulad ajavad juba õisi püsti
Jumikad on mõlemad esimesed õied avanud

Iminõgesed alustasid oma terve suve vältavat õitsemist

Ahjaa … tulpidega läks taas veidi nihu. Mul kohe kuidagi ei vea nendega — või siis just veab, võta sa kinni. Nimelt ostsin ja tippisin sügisel aeda kaua igatsetud tulbid sordist “China Town”, mis ahvatlesid mind oma kaunite valge servaga lehtede ja omapäraste roosa-valge-rohelisekirjute õitega. Kuid need, kes nüüd oma õied avasid, pole kohe kindlasti mitte “China Town”. Samas, võib-olla parem ongi, sest nad sobivad mu peenrasse kui valatult! NB! Kui keegi juhtumisi sordi nime teab, siis palun öelge mulle ka. Igatahes on nad kindlad jääjad.

Ja lõpetuseks — vahel tasub endale meelde tuletada, et kõike õiteilu ei pea vaid õue jätma või lihtsalt toas vaasi pistma. Meelespead sobivad ideaalselt ka torti kaunistama ning sarvkannikesed salatikorvikestele lisandiks. Ühe tõelise aiahooliku lauale üks tõeliselt asjakohane lisand!