AIAHOOLIKU BLOGI | Kummaline hooaja algus

 (2)
AIAHOOLIKU BLOGI | Kummaline hooaja algus
Foto: Kaia-Leena Pino

Ilmselt ei üllata enam kedagi, et aed ja õitsejad on sel aastal väga palju tavagraafikust ees. Võrkiirised, mis eelmine aasta sel ajal alles ninasid ettevaatlikult maast välja ajasid, hakkavad sel aastal juba närtsima. Samuti lumikellukesed, mida ma aasta tagasi samal ajal alles tasapisi läbi lume trügimas pildistasin.

Märge aasta esimesest päevast: „See aasta sai aiatöödega alustatud õige vara — kohe 1. jaanuaril. Mis ikka teha, kui väljas on Eesti keskmine sügisilm ning peenardel õilmitsevad lumeroos ja kivikilbik. Rohisin pisut, lõikasin närbunud varsi, mida hooaja lõpus ei jõudnud, ning puistasin siia-sinna puutuhka.“

Lumeroos 01.01.2020 Foto: Kaia-Leena Pino

Mõtlesin tookord endamisi, et on ikka kummaline aasta algus. Siis ma veel ei teadnud, et aina kummalisemaks läheb ja mitte ainult aiarindel. Olin küll arvestanud, et see aasta tuleb hooaeg pisut teisiti, sest eelmise suve lõpus tärkas mul siin üks tillukene aednik, kes nõuab suurema osa mu ajast, kuid et lood sedavõrd teisi saavad olema, ei osanud ma kohe kuidagi ette näha. Olin otsustanud, et sel kevadel ostan taimed suuresti aianditest ja turult, välja arvatud lõvilõuad (mida keegi mulle sobivais värvides ei kasvata) ja mu lemmiktomat “Mandat” (mida samuti kuskilt mujalt ei saa ja mille ettekasvatamise delegeerisin emale). Aga vaat siis, nüüd selle viirusehädaga ei teagi, kas või kuidas sobivaid taimi hankida õnnestub. Kuid ega tegelikult pole hullu ka siis, kui ei õnnestu — siis tuleb rõõmu tunda aia püsiasukatest, kes üksteise järel end juba ilmutama hakkavad.

Võrkiiris “Katherines Gold” Foto: Kaia-Leena Pino
Seotud lood:

Kui eelmisel aastal kirjutasin märtsi lõpus sellest, et vaikselt võib hooajal otsad lahti sõlmida ja rääkisin veel aialindude toitmisest, siis see aasta sulissõbrad restoraniteenust ei vajanudki. Krookused on täies õies, peenardel pistavad leheotsi välja tulbid ja hüatsindid ning roosidel on juba pikad uued võrsed. Ka rabarber on juba üsna otsustava näoga ja mustikatel suured pungad peal.

Rabarber piilub Foto: Kaia-Leena Pino

Ja mul on nii hea meel, et üleeelmisel sügisel otsustasin kirsside aluse sõnajalametsa krookuseid täis tippida, nüüd on neist läbi köögiakna palju silmarõõmu. Kartsin küll, et mattuvad hooaja edenedes liigselt sõnajalgade alla ja ei suuda uueks aastaks piisavalt jõudu koguda, kuid tundub, et saavad siiski päris kenasti hakkama.

Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Picasa, Kaia-Leena Pino


Kasvuhooneski toimub asju. Krookusepott kolis sealt juba märtsi algul terrassile esimest silmarõõmu pakkuma ning nüüdseks on ka mu potimajanduse tulbid ja nartsissid jõudsalt pikkust viskamas ja õiterõõmuni ei lähe ilmselt enam kaua. Samuti tippisin märtsi alguses ühte kasvuhoone nurka maha esimese satsi rediseid.

Foto: Kaia-Leena Pino
Foto: Kaia-Leena Pino

Tegelikult on väga tore, et vaikselt saab juba näppu mulda ajada ning aias üht koma teist ära teha. Üks lähiaja oluline töö, mis tegemist vajab, on heki pügamine. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, tahaks muru juba hädasti niitmist — tuulega lainetab muruvaip päris korralikult (ja ei, tegelikult ma niiduki järele siiski kätt veel ei siruta). Jätkuvalt pean nentima, et imelik aasta.

Foto: Kaia-Leena Pino

Aga lõpetuseks tuleb tõdeda, et olen ikka üks üdini õnnelik inimene — oma aed on praegusel ajal tõeline õnnistus! Eriti nüüd, kui kraadid järsku päris kevadiseks tõusid ja aias laperdab juba mitmes värviline liblikas ning krookused on täitunud ootamatult kes teab kust ilmunud sumisevate mesilastega. Eile liugles sookurg aeglaselt ja madalalt üle aia ning õhtuti on õhk tagasi jõudvatest haneparvedest paks. On kevad! Nii tore!

Foto: Kaia-Leena Pino