AIAHOOLIKU BLOGI | Kaua oodatud kaunitarid, vihmaussikompost ja uus tööriist


AIAHOOLIKU BLOGI | Kaua oodatud kaunitarid, vihmaussikompost ja uus tööriist
Aiahooliku blogi

On tõeline vanakooli aprilli algus, mõnusalt soe ja päikeseline. Justkui vastuseks sellele, et nädala alguses kurtsin emale, et vaat sellist põlvikute ilma, nagu lapsepõlves mu sünnipäeval ikka tihtipeale olema kippus, pole ammu olnud. Ja sünnipäevaks sain sinililli! Just nagu vanasti … ja kanakakat, seda vanasti ei saanud, nii et asjad on ainult paremaks läinud

Ühe tarviliku tööriista sain ka, mille kavatsen kohe tööle rakendada. Olen juba mitu aastat otsustanud endale muruserva lõikuri/peenraäärte lõikaja (heal lapsel mitu nime) muretseda, kuid lõpuks pole ikkagi selleni jõudnud. Nüüd on ta olemas ja aeg tema kasutamiseks on just õige, sest peenraääri on hea lõigata kevadel vara, kui murujuurikas veel lahti on. Kui muru juba rohetama hakkab, läheb see töö kordades raskemaks. Nii et kes sellega veel algust teinud pole, siis kiirustage, seltsimehed aiahoolikud! Ilmad on ka väljas toimetamiseks erakordselt mõnusad — päike sirab taevas, mesilased sumistavad krookustes ja linnud laulavad kaasasid kohale.

Ja kuigi kõik õied on kaunid, on mõned kaunimad (või oodatumad) kui teised. Olen aastaid oma aeda võrkiiriseid ihanud, aga kuidagi on sügisel alati see iha meelest läinud ning nii on nad ikka ja jälle jäänud maha tippimata ning kevaditi olen pidanud kadeduse ja imetlusega naabri omasid kaema. Aga nüüd on nad olemas! Ja kaunimad veelgi, kui oodata oskasin. Nii et ärge pange pahaks, kui ma neist üsna mitu pilti (nüüd ja edaspidi) üles sokutan nii siia kui ka Aiahooliku Instagrami. Siin nad on. Minu nunnud.

Seotud lood:

Prooviks õige vihmaussikomposti

Üks uus katsetus on mul veel käsil, nimelt vihmaussikompost. Eelmisel aastal kiitis üks külamees taevani, kuidas tal tomatid valmivad poole varem ja lilled kasvavad kolm korda lopsakamad ning seda kõike tänu sellele, et ta hakkas aias vihmaussikomposti kasutama. No loomulikult jäi see mõte mind painama. Mõeldud tehtud, kompost tellitud. Aga … siis kaotas kullerfirma selle kuhugi ära.

Loe veel

Tükk aega oli maadlemist ja selgitamist ja väljaselgitamist, kuid kuna kompost kuskilt välja ei ilmunud, tuli müüjal uus tellimus teele panna. Millest lõpuks jõudis kohale pool (ja päev pärast mille kohale jõudmist avastasin, et ka Maximas on vihmaussikompost müügil, tõsi küll, mitte kodumaine, vaid Läti oma, aga ikkagi). Teist poolt tellimusest ootan siiani. Ja tegelikult loodan, et see tõesti ka jõuab, sest esmamuljed on positiivsed — kompost on mõnusalt sõmer ja selles puuduvad suuremad tükid või mis iganes puujupikesed või turbatükid, mis muidu ikka kõikvõimalikes valmis mulla- ja kompostisegudes olema kipuvad.

Mis asi see vihmaussikompost siis täpsemalt on, ei saa kindlasti paljud aru. Vihmaussikompost on (veise sõnnikust toodetud) ökoloogiliselt toodetud puhas kompost (lõhnatu biohuumus ehk vermikompost). Ehk et vihmaussid söövad “kompostikasvanduses” iga päev enda kaalu jagu sõnnikut ja jätavad selle pärast “läbi töötamist” maha väikeste graanulitena, millest moodustubki musta värvi, sõmer ja lõhnatu biohuumus. Vihmaussikompost parandab pinnase agrokeemilisi omadusi, kiirendab idanemist, juurdumist ning suurendab saagikust. Nii et igati testmist väärt. Törtsu said seda istutusmulla sekka tomatid ja esimesed lilleseemned, mis maha läksid ja mis nüüd tasapisi jõudu koguvad. Eks hooaja edenedes ole siis näha, kas lilled tulevad lopsakamad ja tomatid kopsakamad või mitte.

Vanadel radadel ja uute otsingul

Muidu on kõik nii nagu kevaditi ikka. Aegajalt käin mööda aeda ja kratsin kukalt, et kes see pagan küll tulbid SIIA istutas? Ja siit ju peaks tulbid tõusma, aga miks ei tõuse? Siis otsin taga mõnda taime, mille sügisel enda arvates kindlasti maha istutasin (aga kuhu???).

Õnneks hakkab pilt tasapisi selginema — kadunud tublid on lõpuks ninad välja ajanud, nartsissi ja uue aeda toodud floksi asukoht tuvastatud ning mõned meelest läinud taimed eelmise aasta piltidelt kindlaks määratud. Minu suureks rõõmuks on endast elumärki andnud ka paljud eelmise aasta uustulnukad, kelle talvele vastupidamise pärast ma pisut muretsesin ja keda pikisilmi peenardelt otsimas käisin.

Veidi saab aiast juba söödavatki, esimesed tibatillukesed naadilehed läksid salatisse ning murulauguvarrekesed ootavad noppimist. Ja tehtud on — mida oligi karta — ka esimesed käigud aiandisse, saagiks ports võõrasemasid ja aedkannikesi. Hooaeg on tõesti alanud!

LOE VEEL:

Maastikuarhitekt Ülle Grišakov: koduaed aastal 2019

MEIE KODU 2018 — kaunimad kodud, aiad ja terrassid on selgunud!