AIAHOOLIK | Viimased pingutused enne miinuskraade
Aga täna on väljas tore! Päike sirab taevas, vahepeal ujuvad üle mõned pilved, tuult suuremat ei ole ning õhku täidab haneparvede krääksumine.
Pistsin kähku põske viimased pamplid, mahlased ja suured. Kahju kohe kui nüüd külm peale tuleb ja veel valmimata mammudega üks-null teeb.
Ja siis riisusin ja lõikasin ja rohisin ja riisusin ja lõikasin ja rohisin. Siinkohal on vast paslik veel üht kasulikku abivahendit tutvustada, mis see aasta mu aeda jõudis. Nimelt akumurukäärid, suurepärane abimees peenardelt närbunud lillevarte kärpimisel! Tavaliste aiakääridega on see töö paras nuhtlus ja röövib päris palju aega, kuid akumurukääride abil saab siuhvilksti tehtud.
Aga aed justkui üldse ei adu, et enam pole mõtet väga midagi uut luua. Magun on kopsaka õienupu püsti ajanud ja näitab servast õielehte. Eks peab püüdma teda ööseks kuidagi katta, ehk aitab. Tore oleks ta ära näha küll.
Õisigi jagub veel päris palju. Ja et kõik õiteilu esimese külmaga ei häviks, noppisin tuppa viimase lõhnava lillebuketi. Las rõõmustab mind siis mõned päevad veel toas.
Ja ega pikka pidu polegi. Järgmises postituses veel väike tagasivaade selleaastasele aiahooajale ja siis võibki vast otsad kokku tõmmata ja tubasematele tegevustele pühenduda.
Eks järgmisel aastal uue hooga nii blogis kui ka peenarde vahel!
LOE VEEL:
