Päeva lõpul ei raatsi tuppa minnagi – lõhnav kuslapuu, sirelid ja näärlehine kibuvits lõhnavad nii, et võtab hingetuks.

Minu suureks rõõmuks tundub mesilasi see aasta taas rohkem olevat. Lisaks ristikule ja eelmainitud lõhnajatele käib suurem sumistamine ka laugupallidel ja faasseni naistenõgestel.

Kimalaste hetkelemmikud on aga lupiinid ja seekordne soodus talv on neile eriti rikkaliku toidulaua katnud. Majatagune lillakas lupiin on see aasta tõeline hiiglane, kui eelmine aasta oli ta alles beebi ja kandis vaid kaks õit, siis seekord ei jõua õievarsi kokku lugedagi ja pean silma peal hoidma, et ta oma kalleid naabertaimi päris ära ei lämmataks.

Lopsakad ja kaunid on ka teised lupiinid. Valge ja roosa on alles hoogu sisse saamas, aga minu lemmik, kaevu kõrvale ühel aastal ise tekkinud tore lõhepunane, on täies õies.

Mulle tegelikult meeldib praegune suure õitsemisplahvatuse eelne rahulikum pilt aias. Silma paitavad kõikvõimalikud lehtede värvid ja varjundid mustjatest erkrohelisteni välja ning märgata jõuab ka tagasihoidlikumaid ja elegantsemaid kaunitare.

Kasvuhoones on üllataval kombel samuti kõik hästi. Olen ma ju see aasta sinna palju vähem aega ja hoolt pühendada saanud kui tavapäraselt, sest mu väike aednikuhakatis ei eralda mulle just palju vabu hetki. Kuid hoolimata sellest tekib tomatimumme aina juurde ja kurk annab tasapisi juba saaki. Mõnus!

Tore on ka see, et see aiahooliklus ja rohenäplus on tasapisi ka sõprade/sugulaste seas levima hakanud – on kellega aiajuttu puhuda ja kellele ülejäänud taimetutse sokutada. Viimati leidis hiljuti maja soetanud sõbranna aeda tee ports sügisastreid, mille harvendamisega ma lõpuks ometi ühele poole sain. Ja vastu tõi ta mulle eriti ägeda rohenäpukingituse – Dogily lilletraksid! Tuleb välja, et ta ise teeb neid – on ikka osav ja nutikas inimene. See on lihtsalt suurepärane idee, eriti kui majapidamises on kass, kes toas kõigi lilledega ilmtingimata pingpongi peab mängima ja väike ilmakodanik, kes kõike tirida, uurida ja suhu pista armastab. Nüüd saab lillepotid traksidega õhku rippuma tõmmata ja mure murtud, pealegi näevad need üliägedad välja! Parim asukoht neile on veel väljaselgitamisel, proovisin siia, proovisin sinna ja kõikjale sobib. Aina enam hakkab tunduma, et äkki on mul veel mõnda traksipaari vaja.

Ahh… ja just vudis siil üle õue. Vaat kui tore! Seni oli ta sel aastal end vaid murule jäetud junnikeste näol ilmutanud, tore nüüd ka näost näkku näha. Nüüd on kogu tavapärane aiaelanike seltskond koos. Või enamgi veel – see aasta hõljub õhtuti õhus kummalisi rohelisi punkareid. Üsna sääse sarnased, aga õrnrohelised. Kas keegi teab, kes nad sellised on?