AIAHOOLIK | Õnnelik rohevahetus ja esimene aasta tõelist rahulolu oma aiaga

 (1)
AIAHOOLIK | Õnnelik rohevahetus ja esimene aasta tõelist rahulolu oma aiaga
Kollaaž. Fotod Kaia-Leena Pino

Eelmisel nädalal tegi üks tore inimene mu koledal kombel õnnelikuks (ma lausa naudin teinekord neid eesti keele vastuolulisi väljendeid, mis samas nii hästi klapivad: jube ilus ja õudselt kaunis ja kohutavalt hea jne). Puhtkogemata olin hommikul üsna unine ega suutnud end kuidagi midagi tarka tegema sundida ja nii klõpsasin korra arvuti lahti. Ja kohe torkas mulle silma teade Harjumaa rohevahetajate grupis: ära anda suur ports päevaliiliaid, sortide seas nt “Summer Wine”, “Wineberry Candy”, “Pandora” ja “Bela Lugosi”.

Postitatud “just nüüd” ja huvilistel palun helistada sellel ja sellel numbril. Mul hakkasid lausa käed värisema — päevaliiliad on mu suured lemmikud ja eriti ühte sorti mainitutest, Bela Lugosid, olin juba ammu endale aeda igatsenud. Ja juba pikalt olin mõlgutanud mõtteid, et sireliterea ette, kus üks suur päevaliilia juba ees ja mõned pojad sireli alla tekkinud, peaks korraliku päevaliiliate rea tekitama — põõsaste alla varju jäänud tutsud ettepoole tõstma ning mõned toredad sordid juurde muretsema. Seni aga polnud ma veel tegudeni jõudnud ja nüüd pakuti just seda, mida vaja!

Pikalt mõtlemisele aega ei kulutanud, haarasin telefoni ja valisin numbri. Kartsin küll, et nii hea pakkumise peale on keegi kardetavasti juba minust ette jõudnud, kuid ei, õnn oli seekord minu poolel, olin esimene helistaja. Leppisime toreda pakkujaga kokku, et olen hiljemalt tunniga kohal, ise panin teise käega juba riideid selga. Ruttu autosse ja ruttu kohale, tee pealt väike kommikarp ka kaasa, sest kuigi pakkuja midagi vastu ei tahtnud, oleks päris tühja käega ju ka kuidagi nukker minna.

Seotud lood:

Kohale jõudes kasvas õnn veelgi suuremaks, sest tegemist oli tõepoolest imeilusate taimega ja lisaks kõigele oli nende hulgas üks variegata ehk valgetriibulise lehega sort, mille poole ma samuti päris tihti igatsevalt õhanud olen. Imeline! Lahke perenaine oli taimi kenasti kastnud ja aitas veel auto põhjale suure prügikoti sättida, et vett kõikjale laiali ei jookseks ning tubli peremees aitas suuremad puhmad auto pagasiruumi ubida. Mu punane putukas sai maast laeni rohelust täis ja minu näole sai kõrvuni ulatuv naeratus. Vähe on õnneks vaja — vaid toredaid inimesi ja autotäis kauaigatsetud taimi! Nüüdseks on päevaliiliad omale kohale paika saanud ja õienupud on varsti-varsti avanemas. Kindlasti jagan nende ilu järgmistes postitustes ka teiega!

Seni aga pakuvad rõõmu juba vanad tuttavad — keskpäevalilledele olen lõpuks ometi parima koha leidnud, lõvilõuad lähevad järjest kaunimaks ning kukekannused püüavad õiteraskuse all päid püsti hoida. Õitsema on läinud mu kaua oodatud peaaegu et must rukkilill ja ka must petuunia on paari päikeselisema päeva paituses taas musta tooni tagasi saanud. Ning aial ilutseb üks minu suurtest lemmikutest, elulõng “Paul Farges”, mis selleks aastaks juba päris kenaks on veninud ja üsna ohtralt õisi lehvitab.

Rukkilill, petuunia ja keskpäevalilled


Elulõng Paul Farges ja kukekannused


Söödavat otse põõsalt-peenralt — parim!

Ja mis kõige toredam, kohe-kohe on käes suur marja-suhu-pistmise-hooaeg! Paar esimest vaarikat olid täna juba punased, sõstrad võtavad iga päevaga rohkem värvi ning kirsidki on okstel kergelt punastama hakanud! Imetore! … Aga oot — tikripõõsasse ma ju ei vaadanudki, peab ka seda piiluma minema.

Seniks aga rõõmustavad mind igahommikused tomativõileivad — pole parimat sellest, kui saad hommikul kasvuhoonet avades endale ühe mõnusa punase tomati hommikmantlitaskusse pista, et seda siis hommikukohvi juurde võileivale viilutada! Päikesesooja oma kasvuhoone tomati lõhn ja maitse on lihtsalt imetabane!

Imekaunid roosid ja rahulolu

Ahjaa… ja roosidest ma ei rääkinudki. See aasta on esimene aasta, kus mu roniroosid on otsustanud oma ilu näidata. Ja see lõhn! Imetlesin ja nuusutasin neid täna hommikul päris pikalt. Pildiga on paraku nende ilu täies mahus edasi anda üsna keeruline.

Roniroos


Ka mu kõige värskem okkaline sõber, “Chili Clementine”, kasvatab hooga aina uusi kauneid õisi juurde ja üks vana tore punane roos esineb ka sel aastal erakordselt uhkete ja kopsakate õitega.

Ja mis kõige toredam, minu hinge on pugenud pisikene rahulolupisik — pean tunnistama, et see on esimene aasta, kus ma oma aiaga lõpuks ometi üsna rahul olen — ja see on tõeliselt hea tunne!

Kes Aiahooliku aeda pisut rohkem piiluda soovib, siis võib teinekord ka Instagrami lehele kiigata.

LOE VEEL:

NÕUANDEID | Kuidas ravimtaimede abil kahjuritest vabaneda

NÕUANDEID │ Kõik, mida tasub teada rooside kasvatamisest

AIADISAINER: kuidas teha kindlaks oma aia muld ja plaanida taimealasid

Vaata kauneid suvekodusid Võrumaal