Ma väldin teadlikult enne oma aia maasikate valmimist poest või turult maasikate ostmist, sest nii on need esimesed oma aia maasikaampsud eriti hõrgud.

Ja tore on teada, et ampsude hooaeg alles algab! Ma armastan suvist aega, kui hommikut saab alustada pisut uneuduse tiiruga aias ja möödaminnes ühtteist suhu pista… Hommikmantel selga, puukotad varba otsa ja peenardele tiir peale.

Praegu saab suu maguseks maasikatega, varsti-varsti aga ootavad järge kirsid, vaarikad, tikrid, sõstrad ja muud mammud.

Mina pole ainuke, kes maasikaid hinnata oskab

Jäingi sel aastal ettevalmistustega hiljaks ja mõned esimestest mammudest kadusid lindude kõhtu. Aga õnneks on lahendus lihtne. Ja ei, ma ei kasuta linnupeletuspalle (kole), võrku (kole ja tõesti ei taha, et mõni suleline sinna varbaidpidi kinni jääb) ega säti enne maasikate värvumist nende vahele punaseks värvitud kivikesi, mis peaksid linnud maasikates pettuma panema (paistab, et meie kandi linnud on selleks liiga nutikad). Mina panen neile muusikat. Või noh, riputan muusikat. Täpsemalt panen toki otsa nööriga rippuma mõne CD, mida ma ammu enam ei kuula. Toimib ideaalselt ja nii juba aastaid! Hiljem, kirsihooajal, sätin CD kirsipuu oksa külge rippuma ja nii jäävad ka kirsid ainult mulle maiustamiseks. Mida läikivam plaat, seda parem.

Uued õied — rohkem ilu!

Ja loomulikult naudin jätkuvalt üha suurenevat õiteilu ja imetlen uusi tulijaid, kes on esimese õitsemiseni jõudnud. Minu vastomandatud kahkjas iiris Albo Variegata tegi lahti oma esimesed õied ja need on lihtsalt imekaunid! Seda eriti lursslille ja kukeharja tumedate lehtede taustal.

Ja kui veel selle aasta uutest tulijatest ja nende edenemisest rääkida, siis roosade õitega rippmaasikas, kelle puhul ma kahtlesin, kas ta ikka tahab mu tuletõrjetorbikus kasvada, tundub end seal eriti hästi tundvat. Lisaks õiteilule kasvatab ka esimesi punaseks tõmbuvaid marju. Varsti saab degusteerida.

Ühes postituses juba mainisin, et istutan aeda taimi paljuski ka selle põhjal, millised neist mesilasi, kimalasi ja liblikaid kohale meelitavad. Kahjuks on sel aastal sumistavaid tiivulisi kuidagi vähe, ilmselt ei sobinud neile see jahe ja veniv kevad, kuid tasapisi neid ikka tekib. Toimetavad muru sees ristikulaikudes ja naudivad mu lupiinimerd.

Mesilased — õitest maiustajad

Ja peab tunnistama, et eriti just kimalaste jälgimisest võib päris sõltuvus kujuneda. Eelmisel aastal (või oli see juba üle-eelmine?) avastasin Facebookist sellise grupi nagu Meie kimalased, kust leiab päris palju infot ja imekauneid pilte. Ma varem ei teadnuki, et Eestis eksisteerib nii mitmeid erinevaid kimalaseliike või polnud selle peale tegelikult vist lihtsalt mõelnud. Igatahes on need usinad õienektari ja -tolmu kogujad mulle alati sümpaatsed olnud ja aias on nende asjalikku toimetamist päris tore jälgida.

Nii, nüüd aga peaks end kätte võtma ning minema ja eelmisel aastal meisterdatud istumisnurgakest pisut korrastama ning seejärel vihma vaheajal kähku mõned päsmaslilled peenrasse torkama. Ja porgandeid pisut harvendama… ja uued salatiseemned mulda panema… ja mõnes kohas veel peenraääri korrigeerima. Õnneks ei saa aias toredad tegevused kunagi otsa.

Ja praegu just maandus peenrasse linavästrik oma pojaga ning metstikupaar üritab juba teist päeva poegi pesast välja meelitada, nii et ka aialinnupäevikkusse jagub endiselt sissekandeid.

Tihaste teine sats lahkust katuseräästa alt pesast paar päeva tagasi.