Ja nii palju on teha! Ja hooaega järel nii vähe! Vaimusilmas terendavad juba külmemad ilmad ja pori ja ahju kütmine. Seega tuleb kärmelt tegutsemisplaan paika panna ja samm-sammult kõik tegemist vajavad asjad ette võtta.

Marjapõõsaste lõikamine. Kuna mustsõstrad said suuresti juba mahlaks tehtud ja põõsas pilt selgem, siis on hea hetk põõsaid pisut (või üsna palju) kärpida. Ja tegelikult on seda tööd just suve lõpus hea teha — marju korjates saab üsna selge pildi, milline oks väärib säilitamist ja milline mitte. Mul on üks imetabaselt suurte mammudega sort (kahjuks nime ei tea), mille mõned oksad venivad/väänlevad erakordselt pikaks ja kipuvad maha vajuma ning jäävad niitmisel jalgu. Praegu on hea aeg liigsed segajad eemaldada ning võtta maha oksad, mis kannavad kas väga vähe või üldse mitte. Mustsõstra oks on kõige saagikam kolmandal ja neljandal kasvuaastal ning oksa viljakandeiga saab kuuenda suvega läbi. Vana oksa alumine osa laasub, seal pole enam lehti ega viljaoksi. Selline oks on mõistlik eemaldada ning teha seda võimalikul madalalt ja nii, et tüügast püsti ei jää. Lõikamiseks tasub valida kuivem periood, mitte pügada põõsaid liiga vihmastel päevadel. Kui põõsad on korda tehtud, on hea neile sügisväetist anda. Seda on mõttekas teha septembri algul, sest kui ilm jaheneb ja sooja on alla 5 kraadi, siis taim enam väetist ei omasta.

Hekilõikus. Pügamist ootavad nii elulõngad kui sirelitest nurgakene aias.

Vaarikate taltsutamine/ümberrivistamine. Minu aias vajab see hetkel pisut mõttetööd. Mul on alati olnud erakordselt palju erakordselt maitsvaid vaarikaid, kuid see aasta oli saak üsna niru — naabrite mõned aastad tagasi (kahjuks väga minu aia vastu) istutatud elupuuhekk on väga kõrgeks ja laiaks kasvanud ja surub selga ning ega ilm ka ei halastanud — just siis, kui vilju kõige enam valmis, tuli mitmepäevane paks sadu ja nii läks enamus marju untsu. Kui vihma vastu midagi ise teha ei saa, siis heki osa nõuab nuputamist ning ehk vaarikatele osaliselt hoopis uue asukoha leidmist.

Maasikate vanad lehed ja võsud maha lõigata.

Aia sügisväetamine. Mitmeaastased taimed hakkavad augustis talveks valmistuma ja neile on sügisväetistes sisalduv fosfor, kaalium ja mikroelemendid suureks abiks. Sügisväetis aitab okstel puituda, soodustab talveks varuainete moodustumist ja muudab puud-põõsad, püsikud ja muru talvekülmale ja haigustele vastupidavamaks. Ühtlasi valmistab sügisväetis taimed ette järgmise aasta kasvuks, õitsemiseks ja saagi moodustamiseks. Parim aeg sügiseseks väetamiseks on august teine ja septembri esimene pool, siis jõuavad taimed vajalikud toitained omastada enne kasvuperioodi lõppu.

NB! Ja et ma ei unustaks septembri teises pooles tulbi- ja hüantsindisibulaid tagasi mulda panna!

Kuid ega aiast õnneks kogu silmarõõm siiski veel kadunud pole. Osa rõõmust alles hakkab tulema. Esimesed kirjutiivad on välja ilmunud ja naudivad suvelõpu õisi. Päevapaabusilmi on küll vähem kui eelmistel aastatel (ja koerliblikad tunduvad üldse kadunud olevat), kuid esimesed suvelõpul sügisastritele ja päevakübaratele ilmuvad kaunitarid on siiski kohal. Ja alustuseks maiustasid nad sel aastal hoopis lavendlitel.

Tasapisi seab end õiterüüsse ka teine liblikate suur lemmik — minu kauaoodatud budleia. Ma ei tea, mis täpselt, kuid midagi selle taime juures võlub mind jäägitult. Oh, oleks mul vaid suurem aed, küll ma siis muretseks teda erinevaid sorte ja kujundaks suuremaid puhmaid! Hetkel aga õnnestus eelmine aasta napilt ühelegi taimele koht välja mõelda.

Davidi budleia “Border Beauty”


Eks see suur vs. väike aed ongi selline kahe otsaga asi — ühtpidi hea, kui aed ei ole liiga suur ega muutu pidevalt kuklas tiksuvaks (tüütuks) kohustuseks, teistpidi aga hakkab hetkel mu aed mulle pisut kitsaks jääma — nii palju on taimi, mida tahaks lisaks tuua ja aedvilju/juurikaid/aiasaadusi, mida kasvatada, aga millele lihtsalt kohta ei jagu. Üks lahendus (mis ei hõlma kolimist) sellele muidugi on, aga sellest vast edaspidi, kui mõtted on põhjalikumalt läbi mõeldud.

Ka saagiaega on tegelikult veel pikalt ees — porgandid, oad, õunad (taaskord uputus!) ja loodetavasti jõuavad siiski valmida ka maasikvaarikad ja pamplid. Tavaliselt on neid sel ajal juba põske pista saanud, see aasta aga kipub kahtlus põue pugema, et kas üldse jõuavadki valmida.

Maasikvaarikas


Pampel


Ja ükspäev sattusin ühe toreda tegelase otsa. Kui mulle üldiselt ei meeldi ämblikud (loe: kardan neid paaniliselt), siis oma siilikübara kuplilt avastasin rohides ühe armsa (jah — ämblik — armas — ma tean, ei tundu usutav!) rohekasvalge ämbliku. Millegipärast on ta mulle sümpaatne.

Ahjaa … ja mu roosas roosipuhmas roomas ka üks päris kena ussikene (kui tohib ta kohta nii öelda), kirju ja karvane. Kes temast saab, kas keegi teab öelda?

Oot, ja kui juba putukate peal läks teema. Ükspäev oli üks tore (hmm … või teistpidi võttes, mõrtsukalik) juhtum. Ei mäletagi, mida täpselt aias toimetasin, kui mööda lendas tohutusuur kiil. Aga kuidagi imelikult lendas ja midagi valget oli lõugade vahel. Muudkui aga triivis ja tuigerdas ja otsis peatuspaika. Kuni selle lõpuks kukekannuse taimel leidis. Läksin siis piiluma ja paistab, et suur kiletiib oli liblikaga maiustanud.

Ja marjakorjamisõhtul ema veiniklaasi ujuma läinud vapsikust ei hakka ma parem rääkimagi. Pilti sellest samuti ei saanud, sest neid elukaid kardan ma isegi siis, kui nad on end veinist purju joonud (huvitav, kas on olemas ka vapsikufoobia?). Mäletan, kuidas kunagi Lõuna-Eestis oleksin peaaegu kraavi sõitnud, sest üks erakordselt kopsakas isend otsustas mu auto kojamehele istuda — otse minu nina ette — ja sealt mitte enam lahkuda … huhh!).

Aga lõpetuseks mõned meelevaldsed pildid veel.

LOE VEEL: