AIAHOOLIK | Kauaoodatud lupiin, imelised lõhnad ja kuidas rohelistest kiusjatest taimesõbralikult lahti saada
Kuid muidu kipub kõik endiselt pisut venima. Kevad ja suve algus on olnud nõnda kiuslikud sel aastal. Nii väheste õite ja sumistajatega jaani ei mäletagi. Ja jaanilaupäeva lõunane temperatuur 11 kraadi. Prrr…
Kuid ega ilmataadi kiuski looduse vastu saa. Pisitasa tuleb uusi õisi üha juurde ja ka suhupistmist jagub üha rohkem. Ega tomatiaegki enam väga kaugel pole, esimesed kopsakamad kobarad on valmis värvi võtma.
Juba saab suhu pista:
- salatit
- esimesi maasikaid
- teise satsi rediseid
- rabarberit, rabarberit, rabarberit
- tilli, basiilikut, tüümiani, rosmariini, sibulat ja murulauku + murulauguõisi
- salatisse saab särtsu lisada margareetade ja ristikuõitega
- ja tee jaoks saab peenralt värsket piparmünti
PS! Kes kardab, et on porgandite, kurkide, redistega juba lootusetult hiljaks jäänud, siis pole muret, jaanipäeva paiku võib veel täitsa rahuliku meelega kõiki neid maha panna ja endiselt head saaki loota.
Lehetäid ja rohelised ussikesed
Ja et aias igav ei hakkaks, on kohale jõudnud järgmine sats kiusajaid — lehetäid ja pisikesed rohelised ussikesed. Facebooki Aiaelu grupis soovitatakse kuhjaga meetodeid nendest lahti saamiseks (pritsimine koolajoogi, äädikavee, rohelise seebi, Fastaci lahusega jne), mina korjan lihtsalt ära/litsun näppude all puruks, on seni kõige efektiivsem ja taimesõbralikum olnud. Hommikul ja õhtul aias üks ring ja juba mõne päevaga saab tüüpidest lahti.
Praegused toimetamised:
1. Jätkuv muruga tegelemine + kauni muru nautimine. Peab ütlema, et Baltic Agro samblaeemaldajaga väetis on tõeline pärl (miks ma seda küll varem kasutanud ei ole!) ja muruõhutaja on end sel aastal küll kogu raha eest tõestanud — nii kena ja ühtlast ja rohetavat muruvaipa pole mu aias veel olnudki!
PS! Mulle meeldib muru sees valget ristikut kasvatada ja seda niites puhmikutena õitsema jätta — saab salatisse õisi noppida, mesilastel on rõõmu ja endal samuti silm puhkab. Lisaks kasvab see kenasti sellel lapikesel murust, mis muidu kangesti kuivama kipub (kes teab mis seal murukamara all on, tundub, et vana suvila lammutamisel on lammutuskraamiga pinda päris usinalt täidetud, mõnes kohas ei kannata labidat üldse maasse lüüa.
2. Käes on aeg sibullillede välja koukimiseks. Või õigemini nende sibullillede välja koukimiseks, mis välja koukimist vajavad. Kõiki ma iga aasta välja ei kaeva, enamik tulpe ja nartsisse õitsevad pikki aastaid samal kohal ja ei tee seda nägugi, et neid oleks vaja välja kaevata. Küll aga olid see kevad nirud mu valge-rohelise-punase kirjud tulbid ja hüatsindid olid ka hakanud peenras valesse kohta trügima, nii et need sai välja kaevatud — lähevad nüüd kuuri hämarasse ja hea tuulutusega riiulile kuivama ning sügisel saavad peenrasse tagasi.
Lõhnade aeg
Jahedal ilmal on tegelikult ka omad plussid, eriti jahedamatel, aga päikesepaistelistel õhtutel — õhk on paksult magusaid aroome täis! Nina- ja silmarõõmu pakuvad vana hea taluõuede põõsas näärlähine kibuvits, ungari sirel ning lõhnav kuslapuu.
Silmarõõmu pakkujaid on aga veelgi. Hea meel on selle üle, et pelargoonid kukkusid nii poolkogemata see aasta eriti hästi välja ja kasvatavad kenasti üha uusi õisi.
Ja millegipärast on mulle eriliseks lemmikuks kujunenud miisusaba, mis kahjuks on küll üheaastane taim. Sel aastal tuli ta minu juurde aiandist, kuid järgmisel kevadel proovin ise seemnest taimed panna.
Nüüd aga võtan end kokku ja lähen kööki rabarberikooki tegema, sest rabarberile tundub selle aasta ilm meeldivat ning puhmas muudkui kasvab ja kasvab. Ja ühe maasikaringi peaks vist kah aias peenravahel tegema (PS! need Viimsi kasvuhoonetest hangitud uued ja udupeened maasikataimed kannavad tõepoolest erakordselt maitsvaid mamme!).
LOE VEEL:
