Kõrghooned nagu näiteks Grenfell oleksid pidanud jääma ehitamata, ütleb Briti arhitekt Neave Brown, kes kuulub Briti Arhitektide Kuninglikku Instituuti. Arhitekti arust ei saa kõrghoonetes lastega pered normaalselt elada. Näiteks ei ole seal lastele mängimisruumi ega õueala. Samuti tekivad kõrghoonete näol halval majanduslikul järjel olevate inimeste kolooniad. Lisaks tekivad ka noortekambad, kes käituvad agressiivselt.

Lisaks toob arhitekt esile, et vanad kõrghooned, mida kasutatakse sotsiaalmajadena, ei ole turvalised. Hea näide ongi eelnimetatud Grenfell’i torn. Kui majas on vaid üks trepikoda ja kaks aeglast lifti 20 korruse peale, ei ole keskkond väga turvaline. Samas ei suuda aga taolistes sotsiaalmajades inimesed tagada hoone head seisukorda ega ümbrust, rääkimata turvalisusest. Näiteks saab majja sisse jalutada ükskõik kes ja maja ümber on pahatahtlikud noortejõugud.

Arhitekti sõnul on väga paljud taolised sotsiaalmajad tuleohtlikud ja ei vasta tingimustele. Ta rõhutab, et probleem ei ole ainult inimestele turvalisuse tagamises. Välja tuleb mõelda ka uued lahendused, kuhu halval majanduslikul järjel inimesed paigutada, et nad saaksid paremini elada ja et nende eluase ei tekitaks neile probleeme juurde.
Lisaks rõhutab arhitekt, et tuleks taastada ettekirjutus, mille kohaselt on igale inimesele ette nähtud mingi kindel arv ruutmeetreid. Niimoodi saaksid suuremad perekonnad suurema elamispinna. Selle seaduse tühistasid 1980. aastatel konservatiivid, et kulusid kärpida.

Kui kõrghoonetes elaksid aga ainult rikkad, siis nendel on piisavalt raha, et maja ja selle ümbrus korras hoida. Nad saaksid lubada korralikku haldusteenust, mis tagab selle, et liftid töötavad, maja ümbrus on korras ja kõik on turvaline.

Sotsiaalmajade probleem ei ole mitte majandusalane vaid sotsiaalvaldkonda puudutav probleem.

Allikas: dezeen.com