Üürileandjaist eraisikud leiavad üha enam mooduseid, kuidas survestada üürnikke ja teenida ühe üüriperioodi pealt maksimaalne summa, küsides lepingutasu, võttes mitme kuu ulatuses ettemaksu või tagatisraha ja seejuures jättes maksud maksmata. Lepingutasu on samasugune tulu, nagu üüritasu, mille pealt peab eraisikust üürileandja tasuma tulumaksu.

Nagu öeldud, on tasude küsimine eraisikust üürileandja poolt seaduslik, aga probleem on pigem selles, mida üürnik selle raha eest vastu saab? Üldjuhul mitte midagi! Kui näiteks korteri üürihind on 300 eurot ja üürileandja küsib lisaks150 eurot lepingutasu, siis on üürnik pealtnäha korteri odavamalt kätte saanud, kui näiteks kinnisvarabüroo kaudu. Samas aga tasutud 150 euro suuruse lepingutasu eest ei ole üürnik midagi olulist vastu saanud.

Mida peaks üürnik eriti tähelepanelikult jälgima?

Tasub meeles pidada, et kõik lisatasud, mis kaasnevad korteri üürimisel, peavad olema üürilepingus kirjas. Üürikorralduse kulu jääb tavaliselt ühe kuu üürisumma piiresse. Seaduse järgi peaks selle tasuma üürileandja, kes teenuse tellib. Kuid praktikas maksab selle üürnik, kuna tänase päevani ületab üüriturul nõudlus pakkumise.

Tagatisraha peab üürileandja hoidma oma kontost eraldi ning tagatisraha tuleb lepingu lõppedes koos intressidega üürnikule tagastada. VÕS §-s 308 lg 2 kohaselt peab üürileandja hoiustama tagatisraha krediidiasutuses oma varast eraldi vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha. Seadus muid võimalusi ette ei näe ja tagatisraha hoiustamine mingis firmas, mis ei ole krediidiasutus, on ebaseaduslik.
Allikas: Pikemalt loe Arco Vara veebilehelt