Kunstiteos ei ole lihsalt ajutine sisustusaksessuaar, vaid reliikvia, mida pärandada põlvest põlve ja mis aja jooksul väärtust kasvatab. Mida kunsti valimisel silmas pidada? Nõu annavad Triinu Soikmets Haus galeriist, Meelis Tammemägi Fahle galeriist ja Andra Orn Eesti suurimast veebipõhisest kunstikeskkonnast Noar.eu.

Oletame, et plaanin kodus leida koha kunsti jaoks — mida peaksin silmas pidama ja millest lähtuma?

Andra: Kodu on intiimne ruum ja iga detail peab sobima selle omanikuga. Professionaalne kunst on miski, millega saab teha oma kodu isikupärasemaks. Kunst võib olla ka seisukoha väljenduseks või portaaliks mõnda teise maailma. Kunstiteoste valik peegeldab küsimust, kuidas inimene suhestub kunsti ja kultuuriga üldisemalt.

Meelis: Kõige olulisem on emotsioon. Teos peaks kindlasti omanikule meeldima ja rikastama ruumi. Edasi tuleb juba see, mis on omaniku enda jaoks oluline — kas teos peaks rääkima mingit lugu, mida saaks ka külalistele pajatada või on oluline autori nimi pildi taga.
Hea mõte on panustada kaasaegsesse kunsti, sest loomingu väärtustamine võiks ideaalis toimuda autori eluajal. Ainult siis saab loojat toetada nii materiaalselt kui ka vaimselt ja anda märku, et tema kunst on tahetud ja pakub emotsioone. Galeristina on minu peamine missoon leida kunstiteostele õiged omanikud ja kodud.

Triinu: Alustada tuleks praktilistest küsimustest — teose minimaalsed ja maksimaalsed mõõtmed, eelistatud ja välistatud värvid, töö võimalik asukoht. Seejärel tuleks asuda uurima spetsiifilisemaid, teose tehnika ja taustaga seotud küsimusi. Selles osas pakub kindlasti galeriikülastus võimaluse erinevaid alternatiive võrrelda ja saada rohkem infot nii autorite kui ajastute kohta. Kõige olulisem on aga siiski see, et ostjal tekiks teosega isiklik side, sest kui teosest saab kodu osa, saab sellest ka elu osa, kaaslane ja seltsiline.

Foto: Allan Tark

Kui paljud eestlased üldse oma kodudesse kohalike kunstnike loomingut toovad? Või on kunstiga seotud ostud pigem kollektsionääride pärusmaa?

Andra: Kui viimaste aastakümnetega on kunsti ostmise traditsioon ära kadunud, siis hiljuti on hakanud see trend jälle vaikselt tagasi tulema. Eesti ühiskond on kapitalismi väikelapseaastatest välja kasvanud ja hakatakse mõistma, et õnn ei peitu ainult rahas. Küsimus on üleüldistes väärtustes ja mõtlemises ning kunst on selle üks osa.

Meelis: Kunsti ostetakse järjest rohkem. Kui varem oli suur roll kunstikogujatel, siis nüüd on rõhuasetus muutunud ja suurem osa kunsti ostetakse kodudesse ja kontoritesse. Kuid kahjuks külmetab kunstnik ka tänapäeval, hästi elavad ära vähesed, enamasti on neil selleks, et ots-otsaga kokku tulla mõni kõrvaltöö, näiteks õppejõuna, kujundajana jne.

Foto: Noar.eu — Jüri Arraku siiditrükk “Mooses kõrbes” (1990)

Millist kunsti kõige rohkem ostetakse? Kas on mõned nimed, mis müüvad paremini kui teised, või lähtub ostja pigem oma isiklikust sidemest kunstiteosega?

Andra: Eelkõige ostetakse graafikat ja maali, fotot on Eestis veel raske müüa, kuid oktoobris toimuv Fotokuu ning Fotokunstimess on aidanud tasapisi laiendada ka publiku arusaamu fotokunstist. Enim müüvad nimed, keda publik juba teab, näiteks Malle Leis, Jüri Arrak, Edward von Lõngus, kuid ostetakse ka teiste kriteeriumite järgi. Teeme koostööd Tartu Kunstimaja, Tallinna Kunstihoone ja ka paljude eragaleriidega, kelle näituseid kajastame NOAR keskkonnas ja on ka näituste järgi ostjaid.

Triinu: Konkreetsetest nimedest rääkides võib täheldada, et aeg-ajalt tullakse küll ostma mingit kindlalt autorit, kuid vaadates galeriis olemasolevaid töid, valitakse tihtipeale hoopis midagi muud ehk lihtsalt seda, mis meeldib ja kõnetab. Teine asi on kingitusteks ostetud kunstiga — sel puhul võib olla teatud nimi kui taseme näitaja ja staatusesümbol oluline. Kui teos ostetakse sisustuse eesmärgil, siis kaalutakse ka selle sobivust interjööriga, kuid on ka juhtumeid, kus kodu on sümpaatsest kunstiteosest inspireerituna ise ümber kujundatud.

Foto: Noar.eu - Malle Leisi õlimaal “Üheksavägised VI” (2013)

Miks eelistada just kunstiteost, mitte plakatit või soodsamat vabrikutoodangut?

Andra: Kunsti puhul on oluline selle väärtus ajaloolises mõistes — see on valdkond, mis ei allu tänapäeva kiirtarbimise arusaamadele. Kunstiteos ei ole miski, mille sa lihtsalt koos diivaniga välja vahetad. Tal on jääv väärtus.

Triinu: Teatud olukordades võib plakat olla põhjendatud, näiteks autogrammidega varustatud vintage-versioon vms. Üldiselt ei saa aga vabrikutoodangul iialgi olema küljes seda imelist „miskit“ — kunstniku personaalset puudutust, ainulaadsust ja kordumatust.

Meelis: Nagu ka varem öeldnud, on üks olulisemaid aspekte kunsti juures emotsioon. Kui pilt kõnetab, siis inimene soovib seda emotsiooni kogeda veel ja veel… Seda tunnet võib võrrelda lemmikloo või miks ka mitte inimsuhetega. Kui kohtate kedagi väga erilist, kes teile väga meeldib, siis soovite veeta võimalikult palju aega koos. Sama tunne võiks tekkida ka oma kunstiteost kohates — tahate ta viia endale koju, et eksisteerida koos aastaid.

Foto: Noar.eu — Leonhard Lapini siiditrükk “Turdumus” (1971)

Kas kunst on ka hea investeering?

Andra: Ettevõtja ja kunstikoguja Riivo Anton on välja arvutanud kunsti reaaltootluse (1998–2011 kunstioksjonite andmete põhjal) 5,18 protsenti aastas, mis on täiesti korralik tulemus, kuid kunsti ainult investeerimise eesmärgil osta ma ei soovitaks, kindlasti on ärilises mõttes tulusamaid valdkondi.
Loomulikult on tähtis, et ostetud teose väärtus rahaliselt ei kahaneks, kuid märksa olulisem on kunstist saadav emotsionaalne laeng, mida iga hea teos peab endas kätkema.

Meelis: Kui rääkida investeeringust, siis maitsekas ja teadlik sisustamine on juba iseenesest hea investeering. Kui peaks tekkima tahtmine ühel hetkel kodu ümber kujundada või mõni mööbliese välja vahetada, siis on võimalik kunst või kvaliteetne mööbel soetamishinnaga samaväärselt või isegi kallimalt maha müüa. Ostes masstoodangut või kehva kvaliteediga sisustust, on selge, et mõne aastaga see laguneb ja tuleb soetada uus mööbliese. Vana mahakandmine jälle saastab loodust, samuti nagu uue mööblitüki tootmine. Sama käib mööblipoest ostetud kunstiteoste reproduktsioonide kohta — kui teosest tüdineda, siis on ainuke võimalus see minema visata, sest neid pole võimalik enam edasi müüa ega ka kuidagi taaskasutada — enamasti ei kõlba need odavad lõuendid isegi üle maalimiseks.

Foto: Noar.eu — Edward von Lõnguse maal “Sure, koer” (2013)

Kas on üldse olemas sellist kunsti, mis ei sobi koju? Või kas on teoseid, mida te mingil põhjusel ei soovita osta?

Triinu: Teoreetiliselt võib sobitada õigesse kohta praktiliselt kõike, aga kuna ideaaltingimused esinevad vaid laboratooriumides, siis võib teatud installatsioonide kodustes tingimustes säilitamine olla keerukas.

Meelis: Kõik oleneb ju koduomaniku maitsest ja eelistustest. Siin midagi ette kirjutada ei saa — inimene võib kujundada oma kodu nii, nagu talle meeldib. Galeristina ei soovita ma kindlasti halvasti ja lohakalt vormistatud teoseid. Kõverad või odavad lõuendiraamid, lotendav ja lokkiv lõuendikangas, plastikraamid ja pleksiklaas fotode puhul on kindel ei! Tahumatu ja robustne vormistus võib aga mõnikord olla taotluslik ja käia teose juurde.

Foto: Noar.eu — Alar Tuule õlimaal “Nimeta” (2015)


Kunstiajaloo tundidest oleme kuulnud, et kunst on varasemalt olnud jõukate valitsejate privileeg. Kuidas sellega tänapäeval on — kas kunst on endiselt luksuskaup või saab seda ka keskmine inimene endale lubada?

Meelis: Kindlasti ei ole kunsti omamine vaid vähemuse privileeg, huvitava kunstiteose võib leida vähema kui 100 euroga. Väga hea ülevaate saadaval olevast Eesti kaasaegsest kunstist on koostanud noar.eu veebikeskkond. Väheke kunstimaailmas ringi vaadates hakkab kujunema ka mingi arusaam, hiljem juba ülevaatlikum pilt ja kindlasti kujunevad välja ka omad lemmikud nii kunstivoolude kui ka kunstnike seas.

Triinu: Kunsti on väga erinevas hinnaklassis ja usun, et igaüks, kes tahab, leiab endale midagi sobivat.

LOE LISAKS: