Fotograaf Toomas Volkmanni üks lemmikuid köögis on uhmer

Rahvusvaheliste mõõduvõtmiste tulemustel on maailma parimad kokad mehed… Oma sõpruskonnas kokakunstiga silma paistnud filmirežissöör Hardi Volmer, fotograaf Toomas Volkmann ning klassikatähest muusikaakadeemia tudeng Marten Altrov räägivad oma köögist ja lemmiksöögist.

Kõik algas pildistamisest
Viimasel ajal mõlgutab fotograaf Toomas Volkmann, kas panna köögile uks ette … Kui mees oma praegusesse korterisse kolis, piirdusid ta kodused kokkamised muna ja/või kartuli praadimisega ning tal ei tekkinudki selle ruumiga erilist suhet.

Olukord muutus, kui ta asus koos Sikke Sumari ja Angeelika Kangiga tegema raamatut „Köök. Jagamise rõõm”. Valgustav jutuajamine leidis aset ühel sumedal õhtul Namastes Muhumaal, kus Sikke rääkis magusasthapust-soolasest ning aluselise ja happelise vahekorrast. „Seda raamatut pildistades — tohutult toitu ja kuulsaid kokki — hakkasin aru saama, et see hullus on väga järjekindel …” muigab Toomas lõbusalt. Nüüd askeldab ta oma väikeses köögis rõõmuga ja teeb igal õhtul süüa. „Ma olen avastanud roheliste salatite võlu … ja selle, et kõik süsivesikud ajavad mulle une peale … Ma sain tänu Sikkele ja tippkokkadele teadlikuks ning vaatan-kuulan, mis keha teeb …”

Toomasele meeldib krõmps rooma salat, mida ta võib otsima minna kas või linna teise otsa. „Veel kümme aastat tagasi käisid mul süsivesikuatakid ja siis ostsin kilo plombiiri, mille vahel sõin supilusikaga korraga ära,” räägib nüüdne teadlik toituja. Kui isutab sea- või loomaliha, samuti rupskite järele, siis läheb ta turule. Maitseainete virvarr teda enam ei paelu, nüüd eelistab ta Eestimaa looduslikke ürte. „Mulle meeldib tohutult salvei. Sikke ütles, et varajane kartul ja värske salvei — see on nagu abielu taevas. Ma naudin väikese mõru tooniga maitsevarjundeid. Näiteks münt lihaga on imehea! Tahan saada puhast maitset!” mõtiskleb Toomas.

Aeg-ajalt sirvib ta kokaraamatuid, aga retsepte loeb loominguliselt. Vaid magusat valmistades respekteerib ta Angeelika Kangi, kes jälgib etteantud komponente ja koguseid grammi pealt.

„Mu tegevus köögis meenutab natuke seda aega, kui laulsin Hortus Musicuses, kus sain teatud piirides improviseerida. Kokakunstile on muusika lähemal kui fotograafia,” arutleb ta.

Kirgastesse värvidesse ja ajalukku kiindunud Toomase köögis on palju 1960.–1970. aastatest pärit nõusid, mõni asi on aga veelgi varasemast ajast.

Üks tema lemmikuid on lapsepõlvekodust toodud 1920ndail valmistatud uhmer. „Suurt praadi tehes ei hakka ma kruttima pipraveskit, vaid valan terad anumasse … ja annan tuld. Selles on hea aniisi- ja apteegitilli seemneid uhmerdada, pähkleid purustada.

Soovitan kokkamishuvilisel kiigata antiigipoodi ja soetada endale vanaaegne uhmer,” annab kirglik kokkaja nõu. Tema teiseks nõrkuseks on kausid. Mehe sõnul on söögitegemise ilusaim hetk siis, kui iga komponent on eraldi anumas. „Ma armastan ühevärvilisi nõusid. Kindlasti on selles eelistuses oma osa teismelisena loetud Zola kirjeldus „sinisel taldrikul punane tomat ja praemuna …”.”

Edasi loe ajakirja Kodu & Aed aprillinumbrist. Osta värske number poest või telli www.ajakirjad.ee!