FOTOD | Uue hingamise saanud Kernu mõisas kohtab nii taaskasutust kui ka rariteete inglise oksjonimajadest
Tänane mõisapere on arhitekt Carl Ludvig Engeli poolt 19. sajandi alguses projekteeritud klassitsistlikus stiilis härrastemajja loonud õdusa interjööri ja mitte vähetähtis ei ole viimase puhul ka asjaolu, et siin kasutusel olevad kardinad ning valdav osa vaipasid soetati oksjoni kaudu Londonis Regent Park’i lähistel asuvast St. John Lodge’i eraresidentsist. Kernu mõis on olnud koduks mitmetele tuntud baltisaksa suguvõsadele, sh Tiesenahusenid, Unger-Sternbergid, Rosenthalid, Kotzebued ja Wrangellid.
“Sisustamisega on tegelenud mõisa perenaine Krista Ruus. Kuna St. John Lodge’i lossis olid kardinad ja vaibad omavahel kooskõlas, siis kõik muu sai ruumides sobitatud nende järgi. Sama päritolu on ka osa ülemise korruse vannitubade mööblist,” räägib Kolk.
Ajaloolise interjööri sisustamine eeldab materjalidega tundlikku ümberkäimist. Mõisainterjööride endisaege hiilgus põhines põlvest-põlve pärandatud rohkearvulisel kunsti- ja raamatukogul, tekstiilidel, mööblil jne. Sellest Kernu härrastemajale sisekujundust luues lähtutigi, sest mõisarahvas on veendumusel, et võluvad kihistused tekivad ajaga ja eelkõige on oluline saavutada modernse ning ajaloolise meeldiv tasakaal.
Paljud esemed on Kernu mõisa jõudnud õnneliku juhuse läbi, teise korruse tubades olev mööbel on soetatud Inglismaalt oksjonitelt, vana härrastemaja interjööriga sobiv valge kahlitega kaetud kamin leiti koguni juhusliku telefonikõne abil.
“Mõisa perenaine Krista on varasemalt pottsepatööde kursuse läbinud, selle oskuse omandas ta oma esivanemate kodu renoveerides. Kuna tema tuttavad olid teadlikud, et mõisa otsitakse kaminat, siis nad andsidki sobivast märku. Teadupärast on pottsepatöödele tavaliselt pikk ooteaeg, aga perenaisel õnnestus appi saada üks seda ametit varem pidanud väärikas eas vanahärra ja nii nad kamina üheskoos valmis ladusidki,” avaldab Kolk.
Taaskasutus on au sees
Kernu mõisas peetakse taaskasutusest lugu, Inglismaalt pärinev esimese korruse ballisaali kattev siidkangas on selle heaks näiteks. “Ei ole teada, kas siinse härrastemaja seinad on ka varasemalt olnud tekstiiliga kaetud, aga mõisa perenaine ühildas ja jätkas kangaid ise ja aitas ehitajatel neid ka paigaldada,” räägib Kolk.
Tegevjuht ütleb, et mõis on talle südame külge kasvanud, tema jaoks on üsna tavapärane külalistele varaseid hommikusööke korraldada või hilisöösel saabujate eest hoolt kanda ja kui sündmused on nõudnud, siis ette on tulnud ka korduvalt mõisas ööbimist.
Vana maja annab endast märku
Nii nagu oma kodu hääled ja lõhnad on tuttavad, jagub nüüdseks Kernu mõisaga 2016. aastast saati seotud olnud Kolgil selle vana hoonega seoses kogemusi.
“Kernu mõis on sügistalviste tuultega päris jutukas. Talvisel perioodil võib mõisas üht-teist kuulda, mille pärituolu on erinevatel asjaoludel selguseta. Koputuse heli keldrist või esimesel korrusel asuvast köögist. Hääled raamatukogusaalis või pööningul. Need on helid, mida kuulsime, kui pandeemia esimese laine ajal mõisas tööd korraldasin ja seetõttu siin mõnda aega koos pisitütre ja elukaaslasega elasin. Need helid jäidki toona seletuseta, sest me ei tahtnud südaöösel või varahommikul nende pärinemist täpsemalt uurima hakata,” ütleb mees muiates.
Ta lisab, et 2020. aasta talvel, mil koroonaviirus kõik uudistekanalid hõivas, sai selgeks, et grupikülastusi ei ole enam lähiajal loota ja seetõttu võetigi vastu otsus mõneks ajaks koos perega mõisa kolida, sest nii oli mugavam hotelli üksikkülastajaid vastu võtta. Sel perioodil jäi mõis päris tühjaks ja sain kogemuse, mida tähendab suures hoones üksnes oma perega viibida. Olen viie aasta jooksul mõisaga nii kohanenud, et enam ei vaevu öösiti maja ühest otsast teise liikudes isegi ühtegi tuld või taskulampi põlema panna. Tean täpselt, kus ja mis mu teele jääb ja ühtegi tonti siin karta ei ole,” naerab tegevjuht.
“Siinne keskkond on väga meeldiv ja rahustav. Olen mõisas näinud lugematu arvu päikesetõuse- ja loojanguid. Kevaditi lindude saabumisi ja sügiseti nende lahkumist. Lume tulekut ja sula. Seda kõike tööga moodsas linnakontoris võrrelda ei anna! Minu tütar hakkas siin käputama, suur osa meie perekonnafotodest on tehtud mõisas või selle taustal,” avaldab tegevjuht Kernu mõisa südame külge kasvamise tagamaid. Kõige pisemaid külalisi silmas pidades valmis ka mänguväljak, mis tekitab tunde otsekui viibiks kellegi koduhoovis, sest just sellise mulje loovad õunapuude vahele ehitatud mängumaja, liivakast ja ronimisplatvorm.
Töid ja toimetusi vana mõisakompleksi juures jagub. Taas on avatud anfilaadsüsteem, mis võimaldavad ruumides sujuvalt liikuda. Kui tänases tantsusaalina kasutusel olevas ruumis asus kunagi mõisahärra vannituba, siis nüüd saab vee- ja saunaprotseduure selle toa all keldrikorrusel paiknevas spaas nautida.
Järgmisena plaanitakse korrastada mõisa peatrepp ja kuigi härrastemaja fassaad on renoveeritud, leidub veel mitmeid väliseid aknaraame, mida restaureerida.
