Kevad läheneb – millal võib hakata viljapuid ja marjapõõsaid lõikama?
Lisaks on endal mugavam töötada. Lõikustööd jätkuvad aprillis kuni pungade suureks paisumiseni, kuid hilisema lõikuse korral on taimede mahlavool juba tugevam. Seega, mida varem on võimalus lõigata, seda parem.
Mida suuremad on lõikehaavad ja mida tumedam on keskmine osa, seda mõistlikum on nad pärast tööd määrdega katta. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Müügil on ka tuupides olev haavapeits, mida on lihtne lõikekohale peale määrida ja mis on ka nullilähedasel õhutemperatuuril hästi käsitsetav (aiavaha võib madalal temperatuuril liiga tahke olla ja seda on raske haavale kanda). Selleks, et haigustekitajad haava ei jääks, pintseldavad mõned aednikud suure lõikekoha enne määrdega katmist seenhaiguste tõrjevahendiga üle.
Uuesti võib puude lõikamise peale mõelda suvel (juunist augustini). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada elus oksi. Samal aastal kasvanud tarbetud võrsed (vesivõsud) saab alguses eemaldada rebides, sest siis tulevad need hõlpsalt kinnituskohast lahti, ilma et koorerebendit tekitaksid. Kui uusi võrseid asemele ei kasva, jätkub puule rohkem jõudu õiepungade arenguks.
Millal ei tohi puid-põõsaid lõigata?
Kõikidele liikidele on ebasobiv lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.
Temperatuurist ja kasvukohast olenevalt algab mitmetel puuliikidel juba üsna varakult mahlajooks: nendeks on vaher, kask, pähklipuu, jalakas, pöök, valgepöök, hobukastan, pihlakas, pappel, sarapuu, paju, viinapuu, aktiniidia jt. Nende lõikus lükkub edasi suveks. Viljapuudest on varasema mahlavoolu algusega ploomi- ja kirsipuud, marjapõõsastest must sõstar.
Mida peaks enne lõikama asumist viljapuude juures uurima?
Esmalt tuleks teha puule vähemalt üks ring peale ja vaadata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on õunapuu-tüvevähk tugevasti võimust võtnud. Suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.
Sel juhul on halvimaks variandiks okste eemaldamine. Esmase võimalusena tuleb siiski proovida lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga välja, desinfitseerida lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega (mõni soovitab nt 5-10% karbamiidi lahust) ja alles seejärel katta aiavahakihiga.
Puud on vaja igast küljest põhjalikult üle vaadata, et ei jääks väikestki haiguskollet. Kogu äravõetud materjal tuleb tulekoldesse panna ja ära põletada. Soovitatav on võtta operatsioon ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.
Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte: ‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ jt.
Soovitusi noore õunapuu võra kujundamiseks
Iga viljapuu võra kujundamist tuleb alustada juba pärast istutamist. Kogemuste põhjal on parim lahendus, kui saaks jätta 4–5 (tavaliselt 3-4) suure väljumisnurgaga eri suundades kasvavat põhioksa.
Edasine võrakujundamine seisneb juhtoksa suunamises st ladva ja puu kõrguse väljaarendamises. Igal aastal tuleb tüvepikendus lõigata lähima teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab puu uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Iga uus ladvaoks tuleb valida nii, et see kasvaks eelmisele vastassuunas — nii saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimane tagasilõikus teha rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale või koolutada juhtoks rõhtsaks. Tähelepanekud näitavad, et sellistel kõverustega okstel nõrgeneb vegetatiivne kasv ning suureneb viljakandvus. Seemikalusel õunapuu kõrguseks ei soovitata lasta üle 2,5-3 meetri.
Algusest peale tuleb lõigata ära kõik võras sisse- ja allapoole suunduvad noored oksad, sest neile kasvaks muidu edaspidi hulgaliselt väikseid, maitsetuid ja värvumata õunu. Võra tuleb hoida parajalt hõredana ja piirata selle läbimõõtu. See võte põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad. Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande varajasemaks.
Kuna noorte okste tipus on (sõltuvalt sordist) on sageli jõulised õiepungad, ei soovita neid kärpida. Kui vesivõsud või puu kujundamise seisukohast soovimatud võrsed kasvavad, on mõistlik need juba suvel ära rebida (või hiljemaks jäädes lõigata).
Kuidas vanu kõrgusesse kasvanud puid noorendada?
- Jaga see töö 2–3 aasta peale. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks soovitatavalt vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.
- Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.
- Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest tuleb üks ära lõigata.
- Kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad.
Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõigatakse ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.
Mida peaks teadma marjapõõsaste lõikamisel?
Väga paljudes aedades on põõsad nakatunud pahklestast — sellele viitavad ebaloomulikult suured ja ümmargused pungad, mis ei avane üldse. Need tuleb kohe korjata ja põletada, mitte aga aeda laiali loopida. Võrdluseks: terved pungad on piklikud ning terava tipuga. Kui ka põõsad esmapilgul tervetena tunduvad, tuleks nad ikkagi üksikasjalikult läbi kammida. Haige ja kahjurite poolt põhjalikult räsitud põõsas on mõttekam välja juurida.
Lühendatult Hansaplanti veebilehelt, vaata ka aiatark.ee
