Maja õige soojustamine annab kulude kokkuhoidu kuni 50%
(1)
Suurim energiakadu toimub halvasti soojustatud hoone puhul katuse ja lae kaudu, kuhu koguneb soe õhk, mis halva soojustamise korral kergemini välja pääseb. Samuti viib sooja majast välja kehvasti soojustatud vundament. Energia kokkuhoidu saab saavutada kütte arvelt, mis tähendab lisainvesteeringuid maja korralikuks soojustamiseks. Terve maja soojustamine ja akende-uste väljavahetamine võib anda soojuse kokkuhoidu kuni 50%. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200—400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150—230 kWh/m². Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.
Välisseinad ja aknad
Välisseinte puhul peab silmas pidama, et akende soojakadu on 3—4 korda suurem kui seintel, nii et mida suurema osa välisseintest moodustavad aknad, seda suuremad on soojakaod. Lisaks kaasneb suurte akendega suvel ka ülemäärane soojus, mis tekitab vajaduse ruume jahutada, mis omakorda kulutab energiat.
Seinte soojustamine võib anda 16—30% energiakulude kokkuhoidu, kuna välisseinte lisasoojustamine annab aastas säästu keskmiselt 50—120 kWh seina m² kohta.
Akende soojapidavus sõltub klaasikihtide arvust, klaaside vahekaugusest, klaasidele kantud kiirgustõkkekihtidest ja klaasivahesid täitvast gaasist, ning ka raamide ja piida tarinditest ja akende suurusest.
Hoone soojuskadude vähendamisel annab suurt säästu vanade akende tihendamine, katkiste klaaside ja irvakil uste väljavahetamine või uute kolmekordsete akende ning soojuspidavamate välis- ja rõduuste paigaldamine. Nii võib säästa ligi 15% tarbitavast soojusest, kuna näiteks vanade puitakende vahetus kolmekordsete akende vastu annab aastas säästu keskmiselt 200—300 kWh akna m² kohta.
Katuslagede soojustamine
Katuslagede soojustuseks on vanemates hoonetes kasutatud tavaliselt 10–15 sentimeetri paksust saepurust või lubjast ja liivast segu, mis täidab külma pööningu põrandatalade vahed. Täidis on asetatud täislaudisele ja vahekihiks on tavaliselt ehituspapp või tõrvatud paber. Kui selline täidis on hästi säilinud, siis ei ole lisasoojustuse paigaldamisel kohe vaja seda eemaldada. Kui katusekonstruktsioonidele on tagatud piisav tuulutus, ei ole karta olemasoleva täidise sees kondensaadi teket. Täidis peaks täitma soojustatava pinna vähemalt olemasolevate laetalade kõrguseni, et lisasoojustuse paigaldusel ei jääks soojustuse sisse tühimikke. Tasandatud laetäidisele on optimaalne lisada mineraalvillast
lisasoojustuse kiht või kihid või kasutada puistevilla.
Katuse ja pööningu soojustamine võib anda 5—23% energiasäästu, kuna katuslagede soojustamine annab aastas säästu keskmiselt 40—80 kWh soojustatava pinna m² kohta. Keskmiselt väheneb vanade hoonete soojusjuhtivus katuse ja pööningu soojustamise abil ligikaudu 1 W/(m²K) tasemeni 0,15—0,2 W/(m²K).
Keldri soojustamine
Keldri soojustamisel on võimalik säästa 6—12% energiakuludest, kuna sokli või keldri lae soojustamine annab aastas keskmiselt säästu 50 kWh soojustatava pinna m² kohta. Kindlasti tasub pöörata tähelepanu keldriakende ja piisava ventilatsiooni olemasolule ning sellele, et mitteköetavas keldris oleksid ka kütte- ja külmaveetorustikud kaetud vähemalt 50 mm isolatsiooniga.
Vundamendi soojustamine
Soojustamata vundament on hoone üks suuremaid külmasildu, mis jahutab põrandaid, tekitab vundamendi peal asuvates hooneosades kondensaati, hallitust ja niiskuskahjustusi ning levitab seda teistessegi konstruktsiooniosadesse. Seetõttu on vundamendi rajamisel eriti oluline pöörata tähelepanu piisavale soojapidavusele ja niiskuskindlusele. Kui hoone arhitektuur seda võimaldab, on vundamenti parim soojustada nõnda: vundament tuleks kogu ulatuses katta välispinnalt soojustusplaatidega kuni külmumispiirini ja viimistleda sokli maapealne osa. Selleks sobivad hea soojapidavusega, niiskust ja koormust kannatavad vahtpolüstüreenplaadid (EPS).
Allikad: energia.ee, käsiraamat “Ehitusfüüsika ABC”, puumarket.ee
